Himaalaja öine vallutus

Uskusin Nepalis 4600 meetri kõrgusel Ama Dablami baaslaagris, et üheksa ekspeditsiooni seas on prantslased kindlasti kõvad tegijad. Aga kui nad jõudsid 5900 meetri kõrgusele, kust algab lõputõus, vaatasid nad mäe tippu ja ... otsustasid, et pöörduvad koju tagasi.

Paljud, kes on vallutanud rohkem kui 8000 meetri kõrguseid mägesid ja kuulutanud, et nende otsa jõudmine polnud midagi hullu, on 6856-meetrisele Ama Dablamile alla vandunud. Tõus selle tippu on kohutavalt järsk, liiati tuleb viimased tuhat meetrit ronida öö läbi käredas külmas.

Mulle jäi Ama Dablam esimest korda silma kolm aastat tagasi Nepalis käies. Tänu dramaatiliselt teravale tipule, mis meenutab Matterhorni Alpides, on see väidetavalt maailmas enim pildistatud mägi. Tookord tundus see mulle täiesti ronimatu.

Kui järgmisel aastal Nepalis 7162 meetri kõrguselt Baruntselt laskusin, nägin Ama Dablami uuesti. Nüüd hakkas mõte selle otsa ronimisest tõsisemalt idanema. Vajalike kogemuste saamiseks võtsin nii tänavu kui mullu suvel Alpides ette tehnilisi marsruute. Pääsesin avalduse alusel hollandlase juhitud gruppi, kuhu kuulus kokku üheksa mägironijat ja neli šerpat.

Ettevalmistus Himaalajasse minekuks peab olema põhjalik. Paraku satub sinna ikkagi ka ebapiisava kogemusega inimesi. Mõni päev enne meie ekspeditsiooni algust kukkus Ama Dablamile tõustes surnuks prantslanna, kes kasutas enda kinnitamiseks tugiköie külge kahe karabiini asemel vaid ühte.

Siis, kui Baruntsel käisin, kukkus lõhesse surnuks itaallane, kes oli läinud õhtul laagrist päikseloojangut pildistama. Tookord kukkus tipu lähedal kaljult alla isegi me grupi peašerpa, kes oli mitu korda vallutanud Everesti. Sellised juhtumid vaimule hästi ei mõju.

Tappev õnnetus
Esimesed kümme päeva kulusid aklimatiseerumiseks ja jõudmaks 4600 meetri kõrgusele baaslaagrisse. Seejärel vedasime osa varustust seljakotiga ligi viis tundi mööda tüütut rada 5400 meetri kõrgusele esimesse kõrglaagrisse ning naasime õhtuks baaslaagrisse. Järgmistel päevadel tõusime üha kõrgemale, kõigepealt 5700 ja siis 5900 meetri kõrgusele ehk vastavalt esimesse ja teise laagrisse, ning käisime vahepeal uuesti allpool taastumas.

Viimaks läks tiputõusu ründamiseks. Tõusime baaslaagrist esimesse laagrisse, ööbisime seal, ning siis järgmisel päeval edasi kaljunukile teise laagrisse, kus tegime süüa ning puhkasime pisut, et valmistuda õhtul kell kümme pimedas pealambi valgel tippu minekuks.

Põhjus, miks tippu tuleb võtta öösel, on tingitud ilmast ja kuue aasta tagusest õnnetusest. Tookord murdus otse kolmanda laagri kohal lahti liustikutükk, mis tappis kolm eurooplast ja kolm šerpat. Toda laagrikohta enam ei kasutata, mis tähendab, et varasem kahe päeva teekond tuleb nüüd läbida ühe päevaga. Teiseks on öösiti enamasti tuulevaikne, keskpäevast pöörab ilm aga enamasti pilviseks ja sajuseks.

Tagatipuks on mäel kaks väga tehnilist lõiku. Teise laagrisse jõudmiseks tuleb üles ronida 40-meetrisest kaljust Grey Tower, Hall torn. Lõputõus sealt algab veelgi hullema Yellow Toweri, Kollase torniga, kus kaljusein on kaetud jääga. Selle alt prantslaste grupp täies koosseisus tagasi pöörduski.

Ka meil andsid mõned alla. Kõigepealt loobus Iisraeli mees, tema järel inglane, kes oli varem vallutanud kolm 8000-list, sealhulgas Everesti. Ameeriklastest abielupaar tundis, et pole tippu tõusuks piisavalt aklimatiseerunud, ning lükkas otsustava rünnaku paar päeva edasi. Kuid selle ajaga andis nende vaim sootuks alla.

Loll naeratus näol
Jõudsin tippu hommikul kell pool 11 meie grupist šerpa järel teisena. Viimased neli tundi, kui kallak oli üle 60 kraadi, ronisin lausa lohistades, rütmis kaheksa sammu ja puhkus. Öösel oli 25 külmakraadi. Vene mees külmetas varbad ära, aga tagasi ei pöördunud. Hiljem muutusid need mustaks. Sealses kliimas juhtub selliseid asju sageli. Mul kulus ööga neli paari kindaid: nii kui ühed märjaks said, vahetasin need teiste vastu.

Kui tippu jõudsin, paistis päike, ent taamal mähkusid Everest ja Lhotse juba pilvedesse. Laskuma hakates keeraski ilm halvaks. Algas lumetuisk. Lisaks tabas Ameerika noormeest mäehaigus. Olen seda varemgi näinud: kes muutub rõõmsaks ullikeseks, kes hakkab oksendama. Aga ameeriklasel tekkis näole lai naeratus – ja ei astunud ta ühtki sammu enam. Võtsime tal kordamööda õlgade alt kinni ning talutasime teda allapoole. Veidi enne Kollase tornini jõudmist tuli eluvaim talle õnneks taas sisse.

Pärastlõunal kella kolmeks jõudsime tagasi teise laagrisse. Olin täiesti tühi.
Meil vedas. Umbes pooltel, kes sel sügishooajal Ama Dablami vallutama kogunesid, jäi halva ilma tõttu tipus käimata.

Kunnar Karu (30) on klubi Tartu Maraton projektijuht.