Saariselkäl sõidetakse külast külla suuskadega

Tegemist on jõulumaast umbes 260 kilomeetrit põhjas asuva murdmaasuusatajate paradiisiga, kus sõidetakse suusarajad sisse juba oktoobris. Suusahooaeg kestab maini. Tänavu viibisid Kudre, Kaasiku ja Oja koos kümnepealise seltskonnaga Saariselkäl 24. novembrist kuni  8. detsembrini.

Ehkki Ivalo lennujaam asub Saariselkält 30 kilomeetri kaugusel, mindi kohale kolme autoga, kuna nii on hea suusavarustust transportida ning saab Lapimaal omal käel ka ringi vaadata.

«Põhja-Soomes peab autojuhi kõrvalistuja olema põdravalvur, kuna põhjapõtru on teedel väga palju,» selgitab Oja. «Adrenaliin on kõrge ja silmad jälgivad pingsalt ümbrust. Jalg sõelub pidevalt gaasi ja piduri vahel, et jõuaks teele jooksvatele põtradele reageerida.»

Kuna põhjapõdrad on inimeste ja autodega harjunud, kipuvad nad autoteele ja seetõttu juhtub paljude loomadega ka õnnetusi. Kogu ligikaudu 14 tundi kestnud sõidu vältel pidi reisiseltskond aga tõsiselt üllatuma, kuna näha sai vaid ühte põhjapõtra.

Teekond kõigile

Kui polaarjoont ületades polnud korralik suusalumi veel jõulumaani jõudnud, siis Saariselkäl olid suusarajad juba turiste täis. «Soome suusakultuur on üsna võimas, isegi –22 kraadiga on väljas väga palju eri vanuses inimesi, kes suusatavad – kas treeningu või lihtsalt matkamise mõttes,» ütleb Kudre.

Saariselkäl ja selle ümbruses on umbes 200-kilomeetrine suusaradade võrgustik, nende abil on ühendatud pisikesed külad, mille vahemaa on üksteisest umbes viis kilomeetrit. Igast külast leiab eest mõne kohviku, kus saab hinge tõmmata ja keha kinnitada. Samuti võib suusaraja kõrvalt leida lõkkeasemega püstkodasid, mille kõrval küttepuudki ootamas. «Inimesed sõidavad radu läbi kolme kilomeetri kaupa, siis istutakse jälle püstkojas lõkke äärde, et veidi sooja saada,» kirjeldab Oja.

Kudre sõnul võtavad ka paljud eakamad gruppidena ette mitmekümnekilomeetriseid matkaradu. «Paljud ilmselt teevadki nii, et külastavad teele jäävaid kohvikuid ja veedavad terve päeva suuskadel,» arvab ta.

Tujukas pakane

Päike suusatajaid ei paita ega kõrveta. 5. detsembril algas Saariselkäl polaaröö, mis tähendab, et veidike valgust kumab mägede kohal vaid mõned tunnid. Kell kaks päeval hakkab juba hämarduma, rajavalgustus tuleb aga teinekord varemgi sisse lülitada.

«Kui tavaliselt räägitakse, et põhjapoolsed inimesed on külmad, siis neile inimestele, keda kohtasime, ei avaldanud krõbedad miinuskraadid absoluutselt sellist mõju,» ütleb Kaasiku. Tema sõnul tavatsevad tervisesportlased hoopis rajal vastu tulevaid inimesi tervitada. «Algusaastatel oli päris segadusse ajav, et kas sõnad on ikka meile mõeldud, see pakkus palju nalja,» muigab ta.

Saariselkä asub merepinnast umbes 300 meetri kõrgusel. Küla külje all asub Kaunis­pää suusamägi, mille kõrgus on 438 meetrit merepinnast ja kuhu viivad suusa- ning matkarajad. «Suusarajad kulgevad üle mägede ja need ei ole järsud ega hirmsad,» ütleb Kaasiku. «Laskumised on pikad – pärast tõusu võib kümme minutit vaadet nautides rahus laskuda.»

Kõrgeid metsi radade ümbruses ei ole, on vaid madalad männid. Vaate nautimisel tuleb Kudre sõnul arvestada sellega, et temperatuur võib pärast pikka laskumist olla orus mitu kraadi madalam.

«Temperatuur kõikus üldse meeletult,» selgitab Kudre. «Sattusime kuidagi sooja ja külma õhumassi vahele, nii et meist põhjas oli kümme kraadi soojem, aga lõunas veel külmem. Ilmateade ei saanud meile õhutemperatuuri sellepärast hästi ennustada.»

Näiteks lubati suusaorienteerujatele võistluspäevaks külma –18 kraadi, aga tegelikult paukus hoopis –27-kraadine pakane. Kahe nädala jooksul kõikus temperatuur –1 ja –28 kraadi vahel.

Samas tunnistavad suusatajad, et õhk on Saariselkäl Eestiga võrreldes palju kuivem ja tuul vaiksem, mistõttu ei näpista ka pakane nii kõvasti.