Enesetapjad tänaval

Uljaspead või hoolimatud? Kiivrita rattasõitjad Tour de Ööl Tallinnas kaks aastat tagasi.

FOTO: Raigo Pajula

Ma sõidan ju aeglaselt, minuga ei juhtu midagi – milleks mulle kiiver? Rumal küsimus suhu tagasi!

Kas te tõesti arvate ja usute, et kui sõidate rattaga väikse kiirusega ja ettevaatlikult, pole kiivrit vaja? Loll mõte – visake see kohe peast minema!

Las ma näitan, kuidas kiiver võib süütuna näivas olukorras aidata.

Mullu sügisel väntasin Tartus üles Tallinna maanteele suunduvast Jakobi mäest. Kiirus oli väike, heal juhul 15 km/h. Mäe otsas otsustasin käiku vahetada, aga käiguvahetaja, mis polnud seni kunagi streikinud, mängis vingerpussi: kett kiilus tagumise hammasratta ja kodarate vahele kinni. Kukkusin parema küljega mürtsti maha, keset sõiduteed. Inertsist rullusin paremalt küljelt seljale. Kas aimate, mis on sellise kontrollimatu liikumise ajal kõige nõrgem koht? Muidugi kael. Mida kael hoiab? Pead. Kas ta jõuab seda hoida? Ega hästi mitte.

Järgmiseks jooksis läbi pea, et nii, nüüd lendab kuklapool vastu asfalti. Jõudsin isegi mõelda (huvitav, et aju jõuab ikkagi kiiremini raalida, kui sündmused toimuvad), et nüüd käib hirmus kolks ja arvatavasti viskab silme eest mustaks.

Niisiis, sel hetkel, kui olin valmis, et nüüd lendan peaga valusalt vastu asfalti, tundsin, kuidas kiivri tagaots löögi vapralt vastu võtab. Pehmelt, valutult. Poleks kiivrit olnud, olnuks vaja kiirabi – fakt. Ja näete, millisest süütust olukorrast, sama hästi kui mitte millestki, see kõik juhtus: kiirus väike, keegi teine polnud süüdi.

Endine profirattur, nüüd kaubanduses tegutsev Andrus Aug võib rääkida veelgi verdtarretavama loo. Enam kui kaks kümnendit tagasi, mil kiiver polnud põrmugi kohustuslik, väntas ta Tartus mööda Võru maanteed, kui üks noor naine astus sõiduteele vaatamata talle kõnniteelt otse ette. Aug püüdis küll viimasel hetkel temast mööda põigata, kuid leistang takerdus siiski naisesse. Ta lendas peaga – ilma kiivrita – vastu äärekivi.

Kiirabi sõidutas Augi haiglasse. Ta lebas kolm-neli tundi meelemärkuseta. Ka rangluu oli katki. Arstid kartsid päeva-kaks, ega tal teki äkki sisemised verejooksud. Aug mäletab, et kuna peapõrutuse tagajärjel oli kõrvakile purunenud, sai veri sealtkaudu õnneks välja joosta. Ühtekokku veetis ta intensiivravis viis päeva.

«Sa võid ju tähelepanelik olla, osata sõita, aga kui keegi sulle äkki ette astub...» jätab ta lause lõpetamata. Polegi vaja lõpetada, tark saab niigi aru: kanna alati kiivrit. (Trauma põhjustanud naine lahkus sündmuskohalt isegi abi kutsumata.)

Liiati tuleb liikluses arvestada, et rattur on teiste sõidukitega võrreldes alati nõrgem. Caspar Austa, Eesti paremaid maastikusõitjaid, mäletab, kuidas ta sisenes eelmise kümnendi algul Prantsusmaal eraldistardist võistlusel kurvi liiga suure hooga ning kaldus vastassuunavööndisse, kus põrutas otsa vastu sõitnud tsiklile. Ta lendas pea ees asfaldile ning libises kiivril mitu meetrit mööda teekatet. Pärast sellist raspeldust polnud kiivri paremat külge enam peaaegu ollagi. Aga see-eest jäi pea enam-vähem terveks. Vaid põsk ja otsaesine olid kergelt marraskil. «Õnnelik õnnetus,» tõdeb Austa.

Nüüd, noori rattapoisse treenides, ei luba ta trennis kedagi sadulasse, kui kiiver on koju jäänud. Kiivrita mehepojad saadab ta jooksma.

Seega, siit reegel kõigile: käige jala, kui te kiivrit ei kanna. Sest kokkupõrkel asfaldiga, ka kõige süütumas olukorras, jääb pea alati kaotajaks.

Milline kiiver osta?

•    Kiivril peab olema Euroopa Liidu sertifikaat ning eestikeelne kasutusjuhend.

•    Kiiver ei tohi olla pea mõõte arvestades suur ega väike.

•    Kiivri tootjamaa pole tähtis, enamik on nagunii valmistatud Hiinas või Taiwanil.

•    Arvesta, et raske kiiver võib sõidu ajal väsitada kaela.

•    Hea, kui kiivril on palju tuulutusavasid ning neid katab seestpoolt võrk, mis kaitseb pead putukate eest.

•    Kui kiivriga on üks kord vastu maad kukutud, tuleb see kindlasti minema visata, sest tekkinud mikromõrad vähendavad järgmise kukkumise korral oluliselt kiivri kaitsevõimet.

•    Selleks et leida endale sobivaim kiiver, proovi neid pähe – ühele sobib üks, teisele teine.

Allikad: Caspar Austa, Kai Silla (A&T Sport)