Kirjanik Bornhöhe reisikiri 19. sajandist: keegi ei teretanud meid, roojast ristirahvast (10)

, ajaloohuviline
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nutumüür 1880. aasta paiku
Nutumüür 1880. aasta paiku Foto: akg-images/akg-images/Scanpix

«Lapsed võtsid meid raha nuiates koleda kisaga vastu ja loopisid meile, kui kopikaid küllalt ei saanud, kive takkajärele. Minu endine hale meel Petlemma laste pärast ja tuline viha kurja Herodese vastu läksid veidi jahedamaks,» kirjutas Eduard Bornhöhe. Jeesus Kristuse sünnilinn ise oli kirjaniku meelest nägemist väärt ainult oma suurte sündmuste ja kuulsate nimede pärast.

Petlemmast Surnumere äärde, Juuda kõrbest läbi, sõideti eeslite seljas. Märtsikuu lõpul oli parajasti 35 kraadi sooja ja muidugi ei jäetud kasutamata võimalust soolases vees lustida: «Ma sirutasin enese selili, lamasin liikumata kui surnu vee peal, aga rind jäi ikka veest välja ja jalad kerkisid õieli. Ma tõmbasin enese kägarasse, seisin sügaval kohal püsti ja sirgelt kui küünal vee sees, aga pool keha ulatas ikka veest välja.»

Jordani jõe koolmekoht, kus Jeesus ristiti, valmistas Eduard Bornhöhele pettumuse. Vesi oli külm ja koolme ligidal seisis üksainuke vilets hurtsik, kus kelmi näoga araablane kalli hinna eest halbu jooke, Jordani kivikesi ja taimi müüs. Jeerikos, kus uhke nimega Hotel Bellevues öömajale jäädi, ei vaimustanud muu kui viinamarjadest tehtud mesi.

Kommentaarid (10)
Copy
Tagasi üles