Aafrika päevik: aafriklased on nagu eestlased, ainult lärmakamad

Kuigi nii mõnelgi patrioodil võib eestlaste ja aafriklaste võrdlusest kuuldes hari punaseks minna, ei ole minu eesmärk kedagi provotseerida. Ma ei tõmba paralleele eestlaste ja vaestes agulites elavate kohalike vahel, kellest paljud oskavad protesteerida vaid midagi põlema pannes ning tuju paranedes ka tualetijärjekorras laulu tagasi hoida ei suuda.

Küll aga elavad nende kõrval nii valge- kui mustanahalised haritud ja igati toredad inimesed, keda ma hea meelega eestlastega võrdlen. Uskuge mind, keskmine LAVi elanik ei pane tööpäeva lõpus koju jalutades igavusest prügikaste põlema, olgu tema nahatoon milline tahes.

Ma  ei oleks osanud uneski näha, et suurem osa kohalikest, kellega ma kokku puutun, on pea sama tasakaalukad kui põhjamaalased. Nii nagu paljudel teistelgi eestlastel, on minu kogemused Aafrikaga siiani piirdunud vaid Egiptuse külastusega, mistõttu oli ka minu arusaam tüüpilisest aafriklasest kui pealtükkivast müügimehest, kes tänaval naisturistidele järele vilistades kohatuid kommentaare teeb.

Seda kõike arvesse võttes ei tule mulle üllatusena, et just nagu eestlased kipuvad solvuma, kui keegi hakkab oma Eesti-reisist rääkides hoopiski Moskvat kirjeldama, ei meeldi ka lõunas elavatele aafriklastele, kui keegi Egiptuse kuurordis veedetud puhkuse põhjal aafriklasi üldistama kukub.

LAV on euroopalik riik, kus turul käies egiptlaste kombel keegi sulle jõuga juurikaid kotti ei topi ning kohalikud müüjad on tunduvalt vähem pealetükkivad, kui Eesti kaubanduskeskustes varitsevad LHV ja Starmani müügimehed.

Seetõttu pole sugugi harv juhus, kus uute inimestega kohtudes pean ise vaikse eestlasena olema see aktiivsem pool, kuniks ka kohalik vestluspartner julgemaks ja jutukamaks muutub. Nii tutvusin hiljuti Kongo neiuga, kes oma esialgsest tagasihoidlikkusest üle saades ei oma jutu, suhtumise ega isegi mitte riietumisstiili poolest minu Eesti sõpradest kuidagi ei erinenud.

Ka kohalike külalislahkus on võrreldav eestlaste omaga. Tegemist pole sugugi ekstreemse «sõbra küllatulekuks tapan viis lõvi» suhtumisega, vaid kohalikud tõesti tahavad, et välismaalastele nende riigis meeldiks ning uued tuttavad võetakse oma kodus avasüli vastu.

Sain seda omal nahal tunda kõigest paar nädalat tagasi, kui veetsin meeldejääva nädalavahetuse kohaliku naise suvilas, kelle jaoks polnud mingi probleem pakkuda öömaja sakslasele, malailasele ja kolmele eestlasele. Sealjuures kohtus ta nii minu kui kahe teise külalisega esimest korda elus. Jutt külla tulnud eksootilistest sõpradest levis aga kiirelt ning nii otsustasid ka meie võõrustaja naabrid meid omakorda külla kutsuda.

Õhtu käigus sai järjekordselt ümber lükatud ka kuulujutt, nagu oleksid kohalikud pealiskaudsed ning oskaksid rääkida vaid veinist. Ausalt öeldes ma isegi ei mõista, kust see jutt tulnud on, sest pea igas seltskonnas, kus ma viibinud olen, jõutakse üpris kiirelt ka sügavamate teemadeni – oma ausat arvamust sealjuures kohalikud varjama ei kipu.

See muidugi ei tähenda seda, et kõik oleksid siin kogu aeg hirmus tõsised – LAVi elanikud oskavad nalja teha nii enda kui teiste üle ning nii pole ma veel näinud, et keegi solvuks küsimuse peale: «Kuhu sa oma kaelkirjaku parkisid?» Just nii samuti nagu eestlasena ei ole ma kunagi solvunud küsimuse peale, kas meil Eestis ikka elekter on.

Kategoorias meisterlik virisemine jäävad aga aafriklased eestlastele alla ning selleks, et see oskus mul ära ei kaoks, virisen ma nüüd hea meelega kohalike kõige häirivama kombe üle. Pole midagi hullemat kui aafriklaste vali hääl.

Minu suureks rõõmuks ei ole minu tuttavatel sellega üldiselt probleeme, kuid avalikes kohtades sellest ei pääse – isegi restoranis õhtustades tekib mul tunne nagu oleksin söögikoha asemel ööklubisse sattunud. Kõige kurvemaks teeb mind aga tõsiasi, et ka omaenda kodus ei saa ma kohalike valjust hääletoonist rahu.

Lisaks sellele, et mul on lihtsalt raskusi arusaamisega, kas naabrite juurest kostuv hüüe on kellegi rõõmukilge või appikutse, teeb selline pidev karjete kuulmine närviliseks ning rikub pidevalt und.

Kõige eriskummalise erinevusena on mulle silma hakanud aga LAVi elanike emotikonide kasutus. Sealjuures ei hoia emotikonidega end tagasi just mustanahalised aafriklased. Nii oleme elukaaslasega leidnud end olukorrast, kus ka kahekesi nuputades välja ei mõtle, mida sõber meile oma imelikest emotikonidest pungil tekstisõnumiga öelda proovib.

Kui Eestis jagan ma sõnumeid saates punaseid südameid vaid valitutele, siis siin saadavad naised üksteisele juba pärast esimest kohtumist vähemalt viis südant ja musimärki.

Kui aga inimesed kõrvale jätta, siis mul tekib paratamatult tunne, et kooli ajal ma LAVi- teemalisse geograafiatundi ei jõudnud. Nimelt ei osanud ma oodatagi, et siinne loodus sarnaneb nii palju Eesti omaga.

Muidugi on siin savannid, kõrged mäed ja palmipuud ehk eksootika, mida Eestist ei leia, kuid Johannesburg ise näeb välja nagu üks lõputu Eesti suvi. Nii saab hea fantaasia korral siinsetes parkides jalutades Nõmme männimetsa tunde kätte küll. Ainult, et siinsetel mändidel on harjumatult pehmed ja pikad okkad.

Suurima äratundmisrõõmu osaliseks sain ma aga sellelsamal tuttava suvilas veedetud nädalavahetusel. Tema suvekodu asus Johannesburgist paaritunnise sõidu kaugusel asuva jõe ääres, mille ümbrus nägi välja täpselt nagu Eesti. Tänu sellele sai leevendust ka minu koduigatsus, mis aeg-ajalt ikka peale kipub.