Üksinda Etioopias reisimas: uued sõbrad viisid mind taimetseremooniale

Karmen Tornius
, Reisihuviline
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Karmen Tornius

Miki hakkas kokku panema listi parematest plaanidest kui minu Shashamane retk ning mõne aja pärast liitusid meiega veel paar tema sõpra. Kambakesi rääkisidki nad mu ära, et oma teekonna pealelõunasse jätaksin ja nüüd koos nendega hoopis Miki koju khat taime «tseremooniale» läheksin, kirjutab Aafrikas üksinda reisiv Karmen Tornius.

Minu esimene sooloseiklus Etioopias algas Hawassa linnas hommikuvalguses. Olin google mapsist välja uurinud kus mu külalistemaja asub ja marssisin aga vapralt vastavas suunas.

Uue kodu siseõuel oli mitu värvilist ja mõnusa olemisega baar-kohvikut, aga tahtsin hoopis Awasa järve äärde minna. Kahetsema ei pidanud. Saja meetri kaugusel hotellist avanes vaade klaassiledale järveveele, silmapiiri kujundamas erinevates varjundites mägede kontuurid.

Foto: Karmen Tornius

Järve äärt mööda läheb väike kitsas kõrgete troopiliste puudega raamitud promenaad, mis viib külalised läbi restoranide ja baaride. Turiste liigub ringi palju ning pea kõik on etioopialased. Ei midagi sellist, nagu Malawi järve ääres või Zanzibaris, kus igas kohvikus on lääne turistid. Olin täitsa ainus blond ja kahvatu neid, üksi mööda promenaadi jalutamas. Promenaadi lõpus leidsin vaikse koha, kus korraks maha istuda ja olustikku endasse võtta.

Seda umbes viieks minutiks kuni minu kõrvale istus üks neist kurikuulsatest tüüpidest: rahulik, viisakas, räägib head inglise keelt, natuke rasta, natuke giid, natuke nagu tahab niisama sõber olla, natuke tahab tervet su reisi korraldama hakata- hea raha eest muidugi. 

No minu kõht oli liiga tühi, et selle jamaga tegeleda ja nagu ikka vastasin: «Sorri sõber, mul on õhtusöök planeeritud, pean nüüd jooksma. Jah, kohaliku sõbraga, jah, siinsamas elab, jah, juba jään hiljaks.»

Kümme minutit hiljem istun veepeal õõtsuvas väikeses restoranis, söön värsket kala ning jälgin, kuidas poisid oma väikestes puukanuukestes mööda järve edasi ja tagasi loojuma hakkavasse päikesesse sõidavad.

Teadsin, et kuidagi ja mingi raha eest peaks saama samuti paadiga järvele minna. Läksin siis ja seisin ka sinna samasse kohta, kus rahvas kogunes. Kaua ootama ei pidanud, kui sõbralik kuldketi ja ilma esihambata onu tuli uurima, mis ma teha tahan. Onu pakkus mulle siis 20 dollari eest 1,5 tundi paadisõitu järvel, kusjuures jõehobusid pidi vaadata saama. Ütlesin talle, et nii palju ma maksta ei soovi ja jõuehobusid juba nägin niisama.

Seisin siis edasi seal, paremat pakkumist ootamas, kuid ühe hambaga mees tuli peagi uuesti ligi ja tegi uue pakkumise. Tuli välja, et tegelikult saab ka ühe dollari eest 20 minutilisele sõidule minna. Meie väikse grupi 20 minutit sattusid täpselt sellele hetkele, kui päike sama kiirelt kui hommikul tõusis, nüüd mägede taha kukkus.

Foto: Karmen Tornius

Haudusin õhtupimeduses promenaadil uidates edasisi plaane ning sain tuttavaks kahe kohalikuga, Miki ja Dannyga, kes mulle linna otsustasid näidata. Siiani pole ma päris kindel, mis tüüpidega ikkagi tegu. Mõlemal olid omad ettevõtted ning kõik turvamehed, teenindajad ja juhatajad jooksid ligi käppa viskama ja mingeid sõpru vooris ligi igast suunast. Aga maailmapoliitikat, religioone ja armastust saime koos läbi terava huumori kirglikult lahata ning meeste konkreetsus ja otsekohesus oli värskendav.

Järgmisel hommikul tahtsin varakult kuulsale rastade tõotatud maale Shashamanesse minna, kuid hommikul helistas mulle eelmisel õhtul kohvikus kohatud Miki ja ütles, et tahab minuga hirmsasti kohvi jooma minna. Heakene küll, mõtlesin, nii ehk naa olin tahtnud kuulsa kalaturu üles otsida. Kõndisin muidugi hoopis vales suunas ning jõudsin hoopis suure, valge ja ilusa kirikuni, mille kõlaritest hommikupalve üle linna kajas. Leppisin sellega, et olen eksinud ja jätkasin otsinguid. Hommikukohv joomata.

Foto: Karmen Tornius

Lõpuks kui kalaturu üles leidsin nägin väikse kohvilaua taga seda sama rahulikku rasta tüüpi, kes eelmisel päeval juttu tegi ja kelle juurest end minema vabandasin. Kohvivajadus oli selleks hetkeks suurem, kui soov sõbrameest vältida ja istusin ühe taarakasti otsa, mis madala väikse laua ümber ringi oli seatud. Kui plasttassitäis kohvi mu mõistust teravdanud oli, mõistsin, et sellest tüübist lihtsalt lahti ei saa. Jätsin kalaturu (mille kõrval kohvi jõime) vahele ja vabandasin end jälle minekule. Seekord oli ju päriselt Miki, kellega kokku saada.

Istusime Mikiga maha suurde reggae teemalisse restoran-baari, mille hiiglaslik džungliaed oli täis boheemlaslikke värvilisi laudu ja toole. Miki hakkas kokku panema listi parematest plaanidest kui minu Shashamane retk ning mõne aja pärast liitusid meiega veel paar sõpra. Kambakesi rääkisidki nad mu ära, et oma teekonna pealelõunasse jätaksin ja nüüd koos nendega hoopis Miki koju khat «tseremooniale» läheks.

Khat on Aafrika sarveriikides kasvav põlistaim, mida näritakse sarnastel eesmärkidel nagu koka lehti Lõuna-Ameerikas. Põhimõtteliselt on tegemist stimulandiga, mis väidetavalt aitab keskenduda, lõõgastuda ning toob kaasa maheda eufooriatunde.

Taim on Etioopias seaduslik ning kohalike noorte täiskasvanute seas populaarne seltskondlik ajaviide. Mina olin khatist siiani vaid akadeemilist kirjandust lugenud ning see ei tekitanud minus mingit hirmu, pigem uudishimu. Seesama uudishimu saigi võitu ja mõtlesin, et väike kuid juba kuidagi tuttav kohalik seltskond peab kindlasti parim võimalik kontekst olema nende lehtede stimuleeriva mõju avastamiseks.

Khat taimede müük turul
Khat taimede müük turul Foto: Yvan Travert / akg-images / Scanpix

Nii läksingi nendega kaasa. Poisid korjasid tee pealt mitu suurt kimpu rohelisi lehti ja kotitäie pähkleid kaasa ning maandusime justkui kohalikus Kristiine linnaosas blokkmajade vahel. Miki kodu oli lihtne: väike ilma ukseta magamistuba oli üleni madratsit täis ning kollaste seintega elutoas oli pehme matt istumiseks, laptop ja hiiglaslikud kõlarid. Elutoa akna ääres oli väike kööginurk.

Seadsime ennast kõik mati peale mugavalt sisse ja sujuvalt hakkas kostma rahulikku Etioopia traditsioonilist muusikat. Seltskonnast ümiseti vaikselt kaasa ja hunnik lehtedega kaetud oksi ilmusid kilekotist välja. Üks Miki sõpradest noppis lehtedest väikse kimbu ja ulatas mulle. Lehed põske ja närima. Ega see khati närmine kerge ei ole, põhimõtteliselt lehti alla ei neelata, vaid näritakse kuni nad kuidagi sinne põske ära kaovad. Aeg-ajalt muidugi lisad veel väikse kimbu ja nii siis tund-kaks lihtsalt mälutaksegi. Lehtede natuke kibeda maitse vastu anti mulle pihku paar pähklit ja lusikaotsatäis suhkrut.

Mis ma oskan öelda- nii lihtne aga toimiv. Järgmised tunnid möödusid uute sõpradega intensiivselt vesteldes. Õppisime tundma üksteise perekondi, hirme, lootusi ja unistusi. See hämar kollaste seintega elutuba tundus maailma kõige mugavam ja turvalisem koht ning mõtted koondusid imelihtsasti, et nii küsida kui jagada. Iga natukese aja tagant pani stimuleeriv taim pulsi kiiremini tööle ja tegi ninaotsa natuke higiseks. Lõpuks suutsin end kuidagi selle toa ja seltskonna lummusest lahti rebida ja teatasin, et mul on ikkagi vaja enne pimedat Shashamanesse jõuda.

Miki ajas end ka püsti ning saatis mu bussijaama ära. Minibussis teel bussijaama vaatasime Mikiga üksteisele vaikides otsa ja muigasime. Kõik jutud olid justkui seal kollases toas räägitud. Jätsime bussijaamas hüvasti ja teadsime, et ilmselt me ei kohtu enam kunagi. Peaaegu kurb oli.

Istusin bussis akna äärde ja tundsin siirast rõõmu lihtsalt olemise üle. Inimesed bussis tervitasid mind sõbralikult ja raske oli seda stimuleeritud naeratust tagasi hoida. Järsku keeras minu eest istuv noormees end ümber ja ulatas mulle kimbu rohelisi lehti. Purskasin naerma ja võtsin vastu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles