Madeiral matkamas: eksisime ilma veevarudeta ja lõõmava päikesekuumuse all ära
3. mai 2018, 18:35
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ehkki suvi pole veel päris käes, leiab meie matk aset eriti ilusal ja päikeselisel päeval. Nii on küll mõnusam matkata kui paduvihmaga, ent see tähendab ka kiiremat veevaru lõppemist. Avaldame katkendi Marita Tambelti värskest raamatust «Minu Madeira».
Varu täiendamiseks pole aga tee peal eriti palju võimalusi – ei baare ega kohvikuid. Päris võistlusel osaledes saavad rammu mehed (ja naised) iga natukese aja tagant keha kinnitada ja veepudelit täita. Meie jaoks neid siin aga täna pole, seega peame veevaru üle väga täpselt arvet pidama.
Kui oleme poole endale märgitud rajast läbinud, algab kõige raskem osa matkast: peame end mööda köisi vinnates kuidagi kallakust üles platoo peale saama. Sinna, kust matk peaks jätkuma. Tegelikult ei ole seda kohta kaardile kusagil märgitud ja jääme nüüd üksteisele nõutult otsa vaatama.
«Mis me teeme?» küsin seltskonnalt.
«Ma ei tea, kutid. See tundub natuke ohtlik,» kratsib João kukalt.
«Kuulge, misasja. Tagasi me enam küll minema ei hakka. Ainult edasi!» sõnab Luis ja paneb käed otsustavalt puusa.
Selge. Siis läheme edasi. Kusjuures mingit turvavarustust siin ei ole ja peame lootma vaid üsna rabedate ja vihma saanud köite peale. Esimesena lähebki ülesandele vastu Luis ja vinnab end järjest kolmest köiest ülespoole. Neljandani jõudes aga tekib tal vist jalga kramp ja ta libiseb koos talla all krudiseva kiviklibuga tuldud teed alla.
«Luis! Appi, ole ettevaatlik!» hõikan ma närviliselt. Meie hulgas ei ole ühtegi arsti ega meedikut ja ainus esmaabivahend on mu koti põhjas olev plaastripakk. Ja see küll kedagi ei päästa.
«Jajaa. Kõik korras!» ütleb ta nagu vana rahu ise. Luisi matkasaapa tald on õnneks krobeline ning tal õnnestub kukkumata ja end vigastamata siiski seisma jääda. Uuesti proovides jõuab ta end köite abil suuremate raskusteta platoole vinnata ja jääb nüüd meie etteasteid ootama. Minu kord.
Kvaliteetsed matkasaapad on mind nii mõnelgi korral päris ohtlikest olukordadest välja aidanud. Enamjaolt satun neisse olukordadesse küll enda ettevaatamatuse tõttu, kuid mõnel korral pole kedagi peale looduse süüdistada.
Mäletan hästi, kuidas merevaatega matkarajal äärele mitte liiga lähedal kõndides kadus maapind äkitselt jalge alt ära. Mul tasus sinna vaid varbaga toetuda, kui kogu pinnas nagu lumelaviin allapoole varises. Tasakaalu hoidmiseks pressisin talla tugevalt vastu ootamatult tekkinud kuristiku äärt ja vinnasin end mingi puujuure abil kaugemale. Kukkumine poleks olnud teab mis ohtlik asi, sest langemist oli ehk vaid paar meetrit, kuid halvimal juhul oleks võinud midagi ära murda.
Nüüd on käes minu kord.
«Anna käsi, Marita,» hõikab Luis, kui kolmanda köie otsas ripun.
«Ära jama, ma ei taha enam sinuga röntgenisse sattuda,» hõikan läbi naeru.
Naeran, sest vaatepilt on tõeline komöödia: siin üleni tolmuga kaetuna rippudes meenutan ma pigem mingit laisklooma, kes ei suuda end järgmisele puuoksale vinnata. Võtan kogu oma jõuvaru kokku ning jõuan ühe käega köiest kinni hoides ja teisega seina vastu toetudes platoole roomata.
«Järgmine, palun,» kutsub Luis oma ametliku arstihäälega järgmise patsiendi... ee, matkalise vastuvõtule. João ei ole ka poolel teel veel täiesti veendunud, et ta lõpuni suudab kõndida, kuid muudab siis järsku meelt, kui köiteni jõuab. «Siit polegi enam nii palju jäänud.»
Rui ronib nukist üles viimasena ja ka tema saab end üle ääre vinnates kogeda lühikese inimese sündroomi, ent tema jalanõud on tänasel matkal sama asjakohased kui kontskingad. Sileda tallaga tennistel on juba poolel teel tallas suur pragu, millega saab tennise sisse koguda väikeseid kivikesi. Tõmbame korraks hinge, naudime platoolt avanevat vaadet kergelt kuivanud ja eelmisel aastal kergelt põlenud metsale ja hakkame edasi liikuma.
«Hei, kuhu teil kiiret on?» küsib Rui, kui pilte klõpsates meist aina rohkem maha jääb.
«Ma ei tea, kuidas sinuga lood, aga ma ei taha nendes mägimajakestes täna ööbida. Mu voodi on palju-palju mugavam,» irvitab João.
Mägimajakesteks neid küll nimetada ei saa. Pigem on need katusega tuulevarjud, kus saab tugeva tuulega korraks hinge tõmmata. Jah, neis saaks tegelikult väga rahulikult puhata, kuid keegi ei ole sellega arvestanud ja ega väga ei taha ka täielikus pimeduses kusagil keset saart magada. Varjualustes ei ole valgustust, samuti ei ole meil siin ööbimiseks vajalikke soojemaidriideid (ega vett).
«Ja mul sai just vesi otsa. Ei tea, kas siin mõni levada ka lähedal on,» lisan ma. Tegelikult sai mu vesi juba ammu otsa, aga olen siin-seal Rui joogipudelist lonkse varastanud. Päike on täna kuidagi eriti agressiivne.
«Mul veel tilk on, aga seda kauaks enam ei jagu. Palju meil veel minna on?» sõnab Luis. Tõeliste matkasellidena on João ja Luis matkadeks alati hästi varustatud, kuid ka nende ettevalmistus pole täna piisav selleks, mida Rui meile nüüd kaarti vaadates ütleb.
«Me oleme vale tee peal...»
«Kuidas see võimalik on? Näita siia,» krabab Luis kaardi ja hakkab seda kergelt paanitsedes uurima. Kell läheneb kahele, mis tähendab, et kui tahame enne pimedat lõppu jõuda, ei tohi me praegu üldse niisama seista, vaid peame kogu aeg edasi liikuma.
Õnneks päästab meid nutitelefonide võidukäik ja saame GPSi abil teada, et olemegi eksinud, kuid õnneks mitte palju. Meil tuleb tuldud teed veidi maad tagasi minna ja siis vasaku asemel paremale keerata. Seisime selle dilemma ees ennist mitu minutit ja valisime lõpuks tee, mis tundus rohkem käidud, vähem mahajäetud.