Testime Tallinna uut põgenemistuba: läbi paekiviseinte ei kuule teie karjeid keegi

Tallinnas avati mõni nädal tagasi Pärnus kuulsust kogunud CCCP Põgenemistubade uus haru. Käisime Postimehe teemaveebide toimetuse liikmetega nende esimest tuba nimega «Missioon: Kuuba kriis» testimas. 

CCCP Põgenemistubade uus haru asub Tallinnas sadama lähedal Lootsi tänava paekivihoones. «Ega siin läbi paksude paekiviseinte keegi teie karjeid ei kuule,» naljatas põgenemistubade omanik Artur Kreitsberg ning suunas meid esimese asjana «surmatunnistusele» allkirja andma. Põhimõtteliselt kinnitasime, et vastutame ise selle eest, kui meiega midagi juhtub, kuid huumori ja närvikõdi segune emotsioon oli juba loodud.

Kuigi põgenemistoas on küll kaamerad ning terve aja oleme korraldustiimi silme all, ei ole meie vestlus kellelegi kuulda. Nagu öeldud, ei kuuleks keegi läbi nende seinte isegi karjeid. Seetõttu anti meile grupi peale üks raadiosaatja, mille kaudu vihjeid küsida ning ohtu sattudes endast teada anda.

«Selle raadiosaatja signaali saavad taksojuhid ka kätte. Et kui teilt küsitakse, et kas olete kohal, siis tõenäoliselt on see taksojuht, mitte mina,» selgitas Artur. Taksojuhid meiega just jutustama ei hakanud, kuid nende raadioside ühendust kuulsime põgenemistoas olles küll ning kummalisel kombel see vaid lisas olukorrale põnevust juurde.

Dagmari, Kelli ja minu jaoks oli tegemist täiesti esimese põgenemistoa kogemusega, kuid Kristina oli üks kord juba teises kohas põgenemas käinud. Sellegipoolest olime kõik parajas ootusärevuses. Tuba on tuumasõjateemaline ning spioonidena pidime ära hoidma Kolmanda maailmasõja.

Võisime kasutada kahte vihjet, kuid nendega ei tasu kindlasti priisata, sest mida aeg edasi, seda keerulisemaks mõistatused lähevad.

Meil seoti silmad kinni ning viidi hämarasse ruumi, kus ka kõigi meie käed raudu pandi. Vihjete otsimine algas ning pidime üksteise järel leidma koode ja võtmeid, et järgmisesse ruumi jõuda. Ärev muusika, pimedus ja suur hulk ülesandeid pani meid koheselt ajasurvet tundma.

Detailsem kirjeldus reedaks juba kogemuse võlu, aga võin öelda seda, et pääsesime õigel ajal toast välja. Ei saa salata, et see juhtus suuresti tänu minu vastselt avastatud muukimisoskusele. Nimelt leidsime ühes mõistatuses küll numbrid, aga mitte nende õige järjekorra, mis tähendab, et võimalusi oli peaaegu lõputult.

Kuna ülesanne tundus ülimalt keeruline, hakkasin suvaliselt eri numbrikombinatsioone testima. Kolmanda proovimise peale saingi luku lahti ning Arturi sõnul olen CCCP tegutsemisaastate jooksul esimene, kes nende luku suutis ilma koodi teadmata lahti teha. «Peaksid nüüd minema ja ühe loteriipileti ostma,» olid Arturi sõnad.

Pärast kogemust olid kõigi meie suud kõrvuni ja meeleolu ülev. Kuigi CCCP on ka ekstreemsemaid põgenemistubasid, on esimeseks korraks «Missioon: Kuuba kriis» igati sobilik. Seal on piisavalt närvikõdi ja põnevust, aga nõrganärvilisemad ei pea kartma, et sealt päris südamerabandusega välja jalutavad. Meie jaoks oli see tuba väga lahe ning järgmisel korral julgeks juba proovida ka midagi kangemat. 

Arturi sõnul on neil lisaks Tallinna põgenemistoale Põhja- ja Baltimaade suurim põgenemistubade kompleks reaalses Pärnu vanglas, kust põgenemine kestab kuni kolm tundi ja kaasatud on ka näitlejad.

«Erinevates tubades, nagu näiteks KGB Kongid, võib kohata paranormaalselt liikuvat mööblit, Päästeameti toas kukkuvaid lagesid, ülekuulamisruumides on isegi kaitseväelased häälepaelad lahti saanud,» selgitas ta.

Samuti avaldas Artur saladuskatte all, et umbes kahe nädala pärast avavad nad Tallinnas ka Hukkamiskambri, kus põgenejate esimene ülesanne on endi seast ohverdada üks inimene, et saata ta elektritooli. Ta lisas, et kuigi nende ekstreemsevõitu teenusekirjeldus võib tunduda hirmsana, siis tegelikult on kõik põgenejad seni vaid erilist meelelahutust kiitnud.

Vahetud muljed

Kristina: «Põgenemistoas veedetud minutid olid suureks proovikiviks, ent pakkusid sealjuures ka kõhutäie naeru ja lusti maailma parimas seltskonnas. Ülesanne päästa maailm III maailmasõjast meid igaljuhul ei heidutanud ning kui vaja, oleme ka IV maailmasõja hakul rindel olemas.»

Kelli: «Minu jaoks oli tegu elu esimese põgenemistoaga ja võin käsi südamel öelda, et see ei jää viimaseks. Terve kogemus pakkus väga palju mõnusat närvikõdi ja oli esimestest hetkedest peale ääretult põnev. Kohati pea võimatuna näivate missioonide lahendamine ajas küll veidi ärevusse, aga lõppkokkuvõttes oli mäng tõesti äge ja iga väiksemgi edusamm tegi tuju heaks.»

Dagmar: «Kui Artur kirjeldas, et nende põgenemistoad on väga popid ka pruudiseltskondade seas ning sageli minnakse just sinna õhtut alustama, tekkis mul tunne, et kui üldse veel kunagi abielluda, siis puhtalt seetõttu, et saaks põgenemistoas tüdrukuteõhtu korraldada! Kolmanda maailmasõja ärahoidmine oli parajalt keeruline, kuid kartsin vist kõige rohkem seda, et jäämegi lõksu ja ülesanded on liiga rasked. Õnneks see nii polnud - olid rasked küll, aga täitsa tehtavad. Lõpus sain aru, et me juba mõtleme üle ning teeme iseendale asja keerulisemaks, kui see tegelikult peaks olema. Igal juhul ei jää see elamus mulle viimaseks omataoliseks!»