Reis värviderohkesse Etioopiasse: kahju oli enda olemasoluga seda ilu rikkuda

, Reisihuviline
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Etiooia kirdeosas asuvad Afari värviline imedemaa, Lalibela kaljukirikud ja Erta Ale laavajärvega vulkaan panevad imestusest ahhetama ka kõikenäinud seikleja.

Kindlasti pole Etioopia mugavaim reisisiht ega ka mingil juhul odavaim. Riik panustab turismi pigem lõunapoolses osas, kuid kurioossemad ja silmipimestavad vaatamisväärsused asuvad riigi kirdeosas. Afari piirkonnas määravad kõike hõimuvanemad. Nemad otsustavad, kes ja kas üldse pääseb nende maadele ning kui palju nad soovivad raha saada näiteks skautide või relvastatud valve eest.

Üksi reisimine tähendab tegelikult siiski kohustuslikku kaaskonda. Selle organiseerimine on mugavaim mõne kohaliku agentuuri kaudu ja päevakuluks võiks arvestada kuninglikud 300–400 eurot. Mina liikusin enamasti kahe maasturiga, suure aja istus esimeses autos ka automaatur. Vahel ka mõlemas autos. Kaks autot on selliseks retkeks tegelikult nõutav miinimum, kuna avarii korral pole inimtühjas teedeta ja tähistusteta soolakõrbes ja laavaväljadel abi loota.

Etioopial on kauakestev piirikriis Eritreaga ja kuigi riikidevahelise piirini oli kümneid kilomeetreid, ei lubatud relvastatud saatjata sealkandis ringi sõita. Turistina on raske aru saada, kas tegemist oli nii-nimetatud teatriga või mitte.

Kasin eluviis

Afaris ringi liikudes tuleb elementaarsed hügieenitarbed ja lõpmatus koguses veepudeleid endal kaasas tassida, tualett asub tavaliselt kuskil kivi taga ning magamiseks ja söögitegemiseks vajalik kraam peaks samuti endal kaasas olema. Pärast kolmandat ööd lageda taeva all ei viitsinudki enam voodiga jamada ja magasin mingil väga kasutatud madratsil kahe kivihunniku vahel.

Pesta sain nelja päeva jooksul täpselt ühe korra eelnevalt väljareklaamitud kummalises kuumaveespaas, mis tegelikult oli lihtsalt soolajärve suubuv kuumaveeallikas. 

Afari paar miljonit enamasti moslemitest elanikku püsivad aastasadade tagustes traditsioonides ja enamik tööealistest on seotud soola tootmisega. Tänapäeval pole lastud elule vahele segada ja töö tehakse ära käsitsi ning soola transporditakse endiselt kaamelikaravanidega. See traditsioonilise, kuigi kaunis ebatootliku eluviisi lubamine riigi poolt hoiab inimesi ka Etioopia küljes. Alternatiiv oleks kohalike hõimude liitumine Eritreaga.

Ulmeliselt kaunis loodus

Kui soovida kogeda midagi sellist, mis on kõige-kõigem kogu planeedil, on selleks parim koht Afari regioon ehk siis Afari kolmnurk, kus asub ka kõige eraldatum, kuivem ning ühtlasi ka maailma kõrgeima päeva keskmise temperatuuriga asustatud paik Dallol. Aasta keskmine võib päeval ulatuda kuni 41 kraadini. Kogu ala ehk siis kunagine ookeanipõhi on kuni sada meetrit allpool merepinda ja seal ei saja peaaegu kunagi.

Peamine põhjus, miks keegi ebamugavusi trotsides üldse nii kaugele tahaks sõita, on hiigelsuure soolajärve keskel paiknev Danakil Depression, mis on tekkinud Aafrika ja Aasia eraldumise ajal ja on praegugi omalaadse vulkaanilise aktiivsusega.

Hiigelsuurel alal suudavad ellu jääda vaid üksikud mikroobid. Mingit taimestikku pole. Afar võiks vabalt olla ka planeedi kõige värvilisem paik, pärast hingematvat lauget mäkketõusu hommikuses palavuses hakkavad paistma kollase, punase, pruuni ja rohelise lugematutes toonides moodustised. Kontrastiks silmipimestavalt valged soolatriibud ja -sambad.

Esmalt astud justkui mööda kivistunud soolaseid seeni, et siis jõuda keevate veesilmade juurde. Ohutusele keegi eriti tähelepanu ei juhi, kuid keevasse vette libisemine oleks siin ilmselgelt väga vale tegu.

Kuidagi kahju on oma olemasoluga seda ilu rikkuda ja mööda imelisi soolakristalle kõndida, aga kiusatus üha uusi imesid näha sunnib värviliste lompide ja ojade vahel edasi hüplema. Hiigelsuur ala muutub jätkuvalt. Tekivad uued pisivulkaanid, vanad lakkavad olemast ning tunduvad omalaadsete ebamaiste skelettidena. Kõikjalt tungib ninna kemikaalide hais ja aeg-ajalt pahvatab mõnest pisikesest koonusest märkimisväärne pahvakas kollast tossu.

Joogivett kulub Afaris meeletult, sellega ei oska tegelikult isegi arvestada, et tunniga tarbid ära neli-viis liitrit ja jääb puudugi. Osa suurest ja kirevast alast jäigi läbi käimata, kuna jook lihtsalt lõppes.

Seiklus jätkus omalaadsete soolakaljude vahel. Kaugelt paistab see ala justkui apokalüptilise mahajäetud linnana − pilvelõhkujate rusud, üksikud kõrghooned. Tegelikkuses olime lihtsalt kunagise Punase mere asukoha merepõhjas ning vaatasime soolakristallidest ja mudast moodustunud kaljusid.

Kui sealkandis kunagi üldse sajab, siis pole veel kuhugile imbuda ja kogu ala muutub läbipääsmatuks soolajärveks. Muul ajal saab siiski mööda kergelt niisket mudast pinda kulgeda ja omalaadseid «linnavaateid» jäädvustada. Seda taas automaaturite valvsate pilkude all.

Piirkonnas on puudu puidust ja veest

Peatuti ka punast-oranži-pruuni värvi veega suure potasesisaldusega järve imetlemiseks, kus põhjast väljuvad gaasid tekitavad mulje, et kogu järv keeb. Selge, et sellises kandis ei saa eriti midagi kasvada.

Üksikud puud on niivõrd hinnas, et hõimualade piiril on reaalselt kontrollpunktid, kes kontrollivad kõiki sõidukeid ja konfiskeerivad kogu leitud puidu, mida «salakaubavedajad» üritavad välja viia. Jutt ei käi palkidest, vaid pigem juhuslikest keppidest ja kuivanud kändudest. Autodest leitud puit jagatakse kogukonnale.

Siin võiks mainida ka teist piirkonna defitsiiti − vett. Silma järgi liikus pool kohalikust rahvast ringi kollaste kanistritega. Vesi on kuskil kaevudes ja jõgedes olemas, aga seda peab keegi kohale tooma ja jagama. Tihti on selleks näiteks lapsed, kes kooliskäimise asemel tassivad kogu päeva oma pere loomadele joogipoolist.

Küladest läbi sõites näeb tee ääres lugematuid tünne ja kanistreid, mida siis keegi ilmselt vahel täidab. Tuletaks meelde, et päeval võib temperatuur tõusta vabalt üle 40 kraadi.

Erta Ale ehk Suitsev mägi Erta Ale tähendab kohalike keeles Suitsevat mäge ning tegemist on ühega maailma kuuest laavajärvega vulkaanist, kusjuures Erta Ale on pulbitsenud järjest aastast 1906 ning aeg-ajalt surub laava üle kraatri ääre või siis purskab spontaanselt, tappes kariloomi.

Vulkaanini jõudmiseks tuleb enne sõita tunnike teedeta laavaväljal skaudi ja püssimeeste järele lähimasse külla, siis kulub tund mööda kõrbe kihutades ning järgneb kahetunnine nelikveoline tõus mäe jalamile baaslaagrisse.

Baaslaagris paikneb väike sõjaväeosa ja enne kui turistid lubatakse teele, tuleb tähtsalt asjapulgalt luba saada. Kohalike etniliste vaenurühmade viimane tappev rünnak toimus tegelikult alles 2017. aasta detsembris ning grupist eemaldunud Saksa turist hukkus. Mõni aasta varem tungiti kallale samuti Euroopast pärit grupile ning tulemus oli viis hukkunut, seitse haavatut ja kaks pantvangi võetut.

Teele saab asuda alles pärast päikseloojangut, kui tappev kuumus järele annab. Samal põhjusel tuleb ka juba samal ööl tagasi tulla. Tulevastele seiklejatele soovitaks kindlasti võtta vastu pakutav kaameliabi, sest pea kümnekilomeetrine kuuvalgel ning vaevu aimataval rajal kulgev matk kraatrisse kestab vähemalt kolm tundi ja ka öösel on matkamiseks tegelikult liigagi palav. Kuigi omapead liikuda justkui rangelt keelati, suutis mu sitke ja sõnakehv kaameliajaja grupist ja automaaturitest ikka väga kaugele ette rebida.

Iseenestest kogemus, mida ei oskaks enne endale ette manada. Justkui kättesaamatus kauguses eemal punetav tossav kraater, nohisev kaamel ja ainsaks valguseks täiskuu. Omalaadselt kaunis oli tegelikult ka tulukeste vilkumine siin-seal, mis tegelikult oli kuuvalguse peegeldused kõikjale laavaväljale laiali loobitud plastpudelitest. Ehk siis kohaliku elu tõeline varjupool.

Esimene mõte kraatrile jõudes oli kerge pettumus, kuna lubatud laavat pärast tugevat pingutust ei näidatud ja endiselt paistis vaid kaugemal tossav kraater. Tegelikkuses laskuti paarkümmend meetrit allapoole hangunud laavajärvele, et jõuda juba tõesti kuni laavani.

Laavajärv ise muudab kogu aeg kuju. Hangunud laavast kaldad varisevad valju mürinaga järjest laiemal alal sisse, kuni uus purse jälle kõik uueks muudab. Täiesti omalaadne kogemus, kuigi klassikaline pulbitsev ja voolav laava jäigi sel korral tossu seest nägemata ja isegi pildid tegemata.


Täisversioonis artikkel ilmus Go Reisiajakirjas.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles