Täitsa teistmoodi suved

Hiinlaste jäälõhkuja Lumedraakon polnud võrreldav venelaste Arktika-hiidudega. Nood murravad aatomienergia jõul läbi isegi kolme meetri paksusest jääst. Hiinlaste alusele, mis oli Arktika Kanada-sektorisse seilanud läbi Beringi väina ja üle Beauforti mere, osutus parimal juhul jõukohaseks pooleteisemeetrine jääkiht.

Aga üllataval kombel polnud isegi nii tagasihoidlikku suutlikkust vaja.

Külmadel ja karmidel aladel seigelda armastav meteoroloog-klimatoloog Timo Palo (32) pani mullu suvel Lumedraakoni pardal tähele, et vaba vett leidub Arktikas ääretult palju. Hiinlaste kolmekuune teadusekspeditsioon, mille sajaliikmelisse koosseisu ta ühena neljast eurooplasest kuulus, jõudis jäälõhkujaga põhjapoolusest 170–180 km kaugusele. Aga vabavee kanaleid paistis sedavõrd palju, et kui polnuks tarvis kütust kokku hoida, jõudnuks alus küllap lausa põhjanabani välja.

Kindel märk, et jutud kliima soojenemisest vastavadki tõele? Sest võrreldes rohkem kui sajanditaguse ajaga, kui maadeavastajad otsisid suurte kaotuste hinnaga teed poolusele ja kaubateed idamaiste rikkuste juurde, näikse Arktikas navigeerimine nüüd suvisel ajal laevadele võrdlemisi lihtne.

Tõsiasjad, mis Arktikas mulluse suve lõpuks ilmnesid, olid kõnekad. Viimasel neljal aastal on seal jääkatte ulatus kahanenud suve lõpuks rekordiliselt palju. Jääkatte paksus, mis varem küündis kohati kolme-nelja meetrini, on möödunud tosina aastaga vähenenud veelgi jõudsamini kui selle ulatus.

Sedasi on teadlased korrigeerinud valitsenud seisukohta, et Arktika muutub suve lõpuks täiesti jäävabaks saja aasta jooksul. Nüüd pakuvad nad, et see juhtub juba 20–30 aasta pärast, ja mõned prognoosivad koguni, et aastaks 2015.

Ent hoolimata sellest, et Palo on oma silmaga tunnistanud põhjapoolust ümbritsevate jääväljade kahanemist, on teinud sealkandis kolmel ekspeditsioonil mõõtmisi ja vaatlusi, hoidub ta teadlasena kliima soojenemise kohta üheseid järeldusi tegemast. «Kui ma ütleks, et nägin Arktikas kliima soojenemist, poleks ma teadlasena korrektne,» lausub Palo, Tartu Ülikooli loodusgeograafia doktorant.

Ühest küljest on selge, et mida rohkem hele, päikesekiirgust tagasi peegeldav lumine jääkiht väheneb, seda rohkem tume veepind päikesekiirgust neelab, mistõttu vesi soojeneb ja jää peaks veelgi innukamalt sulama, seletab ta. Teisalt suurendab sama protsess veepinnalt aurustumist, mille tagajärjel peaks tihenema pilvisus, mis omakorda peegeldab päikesekiirgust atmosfääri tagasi.

Raske on ette näha, kuidas vee- ja õhumassid tulevikus kõigi uute tegurite mõjul liikuma hakkavad, millised mõjud üksteist võimendavad või kompenseerivad, nendib Palo.

Sedasi ongi ta koos kolleegidega Eestist ja mujalt maailmast pühendunud pigem sellele, et täiustada mõõtmistulemuste abil kliimamudeleid. Kuigi Palo sõnul tuleb möönda, et täiuslikuks ei saa need mitte iialgi – ettenägematuid muutusi tuleb ette lihtsalt liiga palju.

Ohtlik lend

Pool aastat tagasi, kui Eestis valitses talv, sõitis Palo LAVist Kaplinnast venelaste suure transpordilennukiga Il-76, mil reisijaile pole isegi aknaid, Kuninganna Maudi maale lõunapoolkera südasuvve. Lennuk maandus liustikule rajatud 3 km pikkusele lennurajale. Edasi tuli Palol istuda suuskadel väikelennukisse, mis viis ta koos teiste uurijatega, kelle hulka kuulus ka teine eestlane Priit Tisler, 3000 km kaugusele soomlaste uurimisjaama.

Nood isevärki siselennud on ohtlikud, sest enamasti pole maandumiseks lennuradagi. Piloodid maanduvad ülalt nähtu ja sisetunde järgi liustikule. «Selleks on vaja head selget ilma, et näeks lumepinna kontraste, nõlva kallet ja liustiku lõhesid,» kirjeldab Palo.

Soomlaste metallpaneelidest jaam, mis seisab Nunataki kaljul meetrikõrgustel vaiadel, et tuul alt läbi käiks ning hooneid lume alla ei mataks, tegutsebki ainult suviti, kui ilmaolud vähegi inimlikku palet näitavad. Päikesekiirgus on siis sageli niivõrd tugev, et kui tuult poleks, võiks Palo kinnitusel T-särgiga ringi käia – ent ainult juhul, kui katmata ihu päiksekreemiga sisse võida. Pealmine lumekiht oli alalõpmata vesine ning lumemüürid, mis tuule eest kaitseks ehitatakse, sulavad silmanähtavalt.

Kuigi Palo ja Tisleri põhiline aeg kulus atmosfääri- ja lumemõõtmistele, jäi mahti ka hobideks. Palo leidis jaamast sobiva suusavarustuse, ajas liustikule mootorsaaniga 5 km pikkuse ringi sisse ning tegi sellel trenni. Pesuväel – nii soe oli. Pärast sellist pingutust oli tema sõnul eriti mõnus õhtul sauna minna.

Kõht täis, tuju hea

Hoolimata sellest, et ümberringi valitseb jäine ja lumine tühjus, möödusid kaks kuud jaamas Palo väitel nagu keset tsivilisatsiooni. Peale sauna oli jaamas isegi teler (tõsi, sealt sai vaadata vaid videoid) ning kokk tegi iga päev korralikult süüa. Mitte nagu Hiina laeval, kus kaks korda päevas tuli leppida riisiga, mistõttu, nagu Palo muiates tunnistab, tekkis tal tunne, et muutub sedasi ka lõpuks pilusilmseks.

«Nappides oludes on hea toit väga tähtis,» lausub ta. «See annab positiivse laengu ja vähendab pingeid. Kui kõht on täis, on tuju ka hea.»

Kuid ka Antarktikas leidus märke, et kõik pole samamoodi nagu veel hiljuti. Uurijad tegid üheskoos 100 km pikkuse saanisõidu šelfiliustikule, mis ujub merepinnal, kuid on ühendatud teda toitva maismaaliustikuga. Soome kolleegid rääkisid Palole, et see on murdumiste tõttu viimaste aastatega tundmatuseni muutunud.

Kuid jällegi, hoiatab Palo, ei maksa järeldustega tormata. Selleks et kliima muutuse kohta vähegi põhjapanevaid väiteid esitada, tuleb võrrelda vähemalt 30 aasta vältel juhtunut. Tema kui teadlane tahab ennekõike ikkagi aru saada, kuidas atmosfääris igasugused protsessid toimuvad.

Nüüd on kätte jõudnud aeg külmades paikades kogutud mõõtmistulemused teadusartikleiks vormistada, et doktoritöö kaitstud saaks. Siis saabub hetk mõelda, mis edasi teha. Ehkki lähiaastal Palo uut retke külmale maale ei plaani, haub ta mõtteis seiklust, mida maailmas pole veel keegi ette võtnud.

Timo Palo blogi leiab aadressil palotimo.blogspot.com