«Mul pole sellega midagi teha!» ehk turundus Hiiumaa moodi

Reisile.ee
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Heltermaa sadam
Heltermaa sadam Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

«Ideaalne turist on see, kes lendab saarele tulemata üle Hiiumaa ja viskab oma rahapakid alla» – see on loosung, millest paremat hiidlaste kirjeldamiseks ei ole. 

Hiidlastest häid müügimehi ei saaks, andke mulle andeks, sõbrad! Või ehk just vastupidi – saaks küll. Hiidlane ütleb kaubale kaasa kõik selle, mis ta asjast arvab. 

Minu Hiiumaa

Petrone Print

Ausalt ja keerutamata. See on kliendile muidugi ideaalne olukord, sest sa oskad end hullemaks valmis panna ja hilisemad ebameeldivad üllatused jäävad olemata. 
...Oleme pärast ootamatult katkenud paadisõitu Heltermaalt Rohukülla jäänud nüüd mandrile «vangi» – pähklikooreke keeldub meid tagasi viimast. Väsinud, näljastena ja jamade tõttu õnnetuna viimasel hetkel praamile jõudnuna istume õndsalt lauda söömaaega ootama, road leti ääres juba ära tellitud. Tuleb meie lemmikteenindaja, ulatab meile juustušnitsli, ise samal ajal taldrikusse vaadates. Milline pilk, milline otsmikukorts, ei grammigi naeratust – äärmiselt stiilipuhas!
«See nüüd küll üks õige šnitsel ei ole,» lausub kahetseval toonil. «Nii väike, sellest ei saa üks meesterahvas midagi.»
Meie maigutame suid ja vaatame nõutult üksteise otsa – prael just nagu suurust oleks, täitsa normaalne, mitte üks paha sõna ja mis veel sellest rääkida, et meil on kõhud nii tühjad, et lepiksime kasvõi lastepraega, peaasi, et antakse midagi nina ette… Me ei oska midagi kosta.
Aga ta jätkab meie eest ise: «No ma olen korduvalt kööki öelnud, et sellist ei saa ju müüa – vaja oleks suuremat! Aga nad tellivad neid kuskilt, valmis tehtud, selline mõõt – midagi pole teha.» Teenindaja on silmnähtavalt pettunud ja kuri. Kliendid ilmselgelt mitte.
...Teinekord olen Kärdla suurimas ja esinduslikemas toidupoes. Seisan nõutult juurviljariiulite vahel, ega kindlat soovi olegi, aga müügil olevad suvikõrvitsad hakkavad silma, püüan neid kiigata, mida on võtta ja mis hinnaga. Paraku on saaliteenindaja oma kaubakäru neile just täpselt ette parkinud. Pole viga, upitan veidi ja ikkagi näen kõike, mida vaja. 
Hetke pärast jookseb asjaosaline kaubaladuja kohale ja asub varmalt käru eemale lükkama, ise lausudes:
«Nii sa ei näe midagi, ma ikka viin need eest ära, siis parem ülevaade.» 
Tänan viisakalt, tema sätib käru paar meetrit eemale paika ja lisab siis:
«Ah, riiulid puha kaupa täis, aga ega siit võtta küll midagi ole. No kõike justkui on, aga vaat, millised välja näevad – kes see neid ikka tahab. Ei nägu ega tegu! Mina ei tea, miks nad midagi korralikumat ei too siia.»
Ma vaatan talle paar minutit paar juhmi näoga järele. Minu jaoks ennekuulmatu müügitaktika. Mulle küll meeldib – ostaks nüüd neid suvikõrvitsaid või kiusu pärast!
...Tõnis istub kord Kõpu kandis ajaviiteks ühes turismitalus, kus ka söögikoht avatud. Istub ja ajab perenaisega juttu nagu saareinimesed ikka. Loomulikult on seesugune olukord perenaisele igati paslik enda rasket elu kurta:
«Ah, mis mul siin läheb… Näed ju ise, turiste pole, kedagi ei käi, vaikus. Mis äri ma siin ajan või mida teen. Niimoodi leiba juba lauale endale ei too.»
Tõnis noogutab kaastundlikult kaasa. Mis sa ikka oskad teha või kaasa rääkida, kõrvalises kohas võib turismiäri tõepoolest olla veidi komplitseeritud. 
Järsku keerab hoovi suur buss, entusiastlikud näod akendest uudistamas. Perenaine hüppab näljaste turistide sisenedes krapsakalt laua tagant püsti ja lippab kui noor hirv seinale paigutatud menüült pakutavaid toidunimetusi maha võtma, ise samal ajal juurde kommenteerides, et ikka seda tal ei ole ja seda ei jagu jne. Suud ammuli vaatavatele külalistele teatab lahke perenaine veendunult:
«Ei noh, pole mul midagi anda. Nii äkki tulete, oleks siis võinud ette teatada…»
«Kui süüa ei saa, äkki siis kohvi ikka annate?» uurivad väsinud reisisellid.
«Kohvi!? Sellisele rahvahulgale! Palju teid siin ongi, 30 või lausa 40!» hüüatab meeleheitel naisterahvas. «Nii palju korraga küll ei saa, ei jõua mina seda tilkumist ära oodata. Oleks veel, et paar tassi…»
Kui saarekülalised siis nördinult ja tühjade kõhtudega bussi tagasi kobivad ja buss on kadunud metsatuka taha, istub perenaine asjalikult tagasi laua äärde ja ohkab kokkuvõtvalt: «No jah, nii me siin siis elame ja oleme, kuidagi peame hakkama saama… Vaevalt tuleme ots otsaga kokku.»
...Jälle praamil. Jälle vana hea tuttav teenindaja leti taga. Haapsalust kaasa haaratud maailma parimate sõõrikute juurest on puudu veel vaid cappuccino’d. Tellin, maksan, lähen hetkeks tagasi laua juurde, ootama. Kui leti juurde naasen, ootab mind ees kolm kohvijooki. Kahe asemel. Meenutan igaks juhuks tellimust.
«Ma ei tea, see cappuccino tundus kuidagi lahja. Ma proovisin veel ühe tassi teha, et kas läheb paremaks, aga ei läinud. Aga mul pole sellega midagi teha, joo ise ära!»
See on seesama meie lemmikteenindaja, kes alati tahab parimat, aga välja kukub nagu alati…
See oli katkend Mae Lenderi raamatust «Minu Hiiumaa».
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles