Eestist karavaniga Kanaaridele: Leedus saab sularaha eest kütust soodsamalt

Et ka topograafiline idioot leiaks Eestist lõunasse siirdudes Läti üles, on keegi hea inimene mõelnud välja mobiilirakenduse nimega Offline Maps & Navigation. Regioonis hakkamasaamiseks tuleb lisaks veel paar giga kaarte eraldi alla laadida, aga sellest pole midagi.

Läti on nagu kodu, ainult et sinna saamiseks on vaja välismaale sõita. Tegelikult kirjutab seda hoopis Ralf Husmann enda lõikavalt satiirilises raamatus «Nicht mein Tag» – tõsi küll, mitte Läti ja Eesti, vaid hoopis Saksamaa ja Hollandi kohta.

Läti ahtake kilometraaž pihustub mõne tunniga olematusse ning kahtlase siledusastmega asfalt vahetub hoopis millegi asjalikuma vastu. Läbi Leedu sõidavad rekkajuhid põhjagaasiga. Need on need samad tüübid, kes lällaritega peetavas raadiosides matkabusse omavahel Helmutiteks nimetavad. Selle põhjust ei suudaks ilmselt isegi eesti keele instituut välja uurida.

Ent kuni diisel on odav, pole Leedus muule vaja mõelda. Diisliliitri põhjapakkumine on 1,11 eurot liitrilt. Kui tanklasse sisse keerata, on kalonka peal küll hinnana kirjas 1,23, aga kui kassast järele küsida, selgub, et sularahamaksed lähevad odavamat rada mööda. Teenindaja on leedu-venekeelne, betoonmiimikaga ja veel osavõtmatum kui kipskuju. Panen paagi pilgeni täis – las Leedu jääda Leeduks.

Öö saabub 50 kilomeetrit enne Varssavit asuvas suvalises tanklas. Ja järgmine päev algab umbes sama vilult, tuuliselt ning uduselt nagu suvehommik Kesk-Norras. Kõrval parkivad rekkad käivitavad üksteise järel enda 12-liitrised mootorid ja kaovad haagiseid slepis vedades kes kuhu.

Aga mu matkabussi navigatsioonirakendus on juba eelmisel päeval üle kuumenenud ja lõplikult kinni jooksnud. IT-ikaldus on totaalne. Ilma navita jõuab küll Varssavini, aga kui pole ka kaarti, ei tahaks sellest suurlinnast ainult kõhutunde järgi orienteerudes läbi sõita.

Kui ilma navita kuhugi üldse suunduda, siis vast ainult asumisele. Aga see jääb hetke plaanidest välja. Sunnitud vahepeatus McDonald’sis lõpeb sama navigatsiooniäpi uuesti installimisega. Hinnad burgeriparadiisis on Eestiga võrreldes olematud, teenindus eranditult poolakeelne ja sama eranditult sõbralik.

Poola pealispind on muutunud. Radiaalsed kiirteed paiskavad tuhandeid autosid tunnis mööda perfektset asfaltliini ühest kohast teise. Ja mille arvelt see tuleb? Isikupära arvelt muidugi, sest see pole enam selgelt Poola, vaid isetu europrojekt. Kiirtee on anonüümne, ainsaks disainielemendiks müratõkked ja kahele poole jäävad tanklad.

Ühest sellisest saab imeodavat junkburgerit ja tasuta internetti. Ja ilmselt ka vett, sest tankla välisseina sees on kraan – lakooniline, ilma ühegi seletava teksti, piirangu, soovituse ja kohustuseta. Tagurdan selle kraani kõrvale, ühendan enda vooliku ära ja lasen kämperi puhta vee paagi tuimalt täis.

Kaasa võetud 200 liitrist pole just palju kulunud, aga midagi ikka. Lõppeks on 200 liitrit niikuinii krooniliselt vähe. Tõelistel tegijatel on kodus akvaarium ka suurem, vannist rääkimata.

Poola diislihinnad on ebastabiilsed nagu jeeni ja Inglise naela paar. Kui lõpuks Wrocławi külje all 1,16-eurone liitrihind silma hakkab, on viimane aeg tanklasse sisse keerata, sest kollane tuli juba põleb.

«Maksate zlottides või eurodes?» küsib müüja.

«Mis tähtsust sel on,» mõtlen mina ja vastan: «Eurodes».

Aga selgub, et sellel on siiski tähtsust. Sest kui makstud eurod zloti kursiga läbi korrutada, on vahe kümme senti liitrilt. Zloti kasuks muidugi. Poola jääb Poolaks, isegi kui kõik väline muutub.  Ma tahan ära. Koju. Saksamaale.

Õhtu saabubki juba Brandenburgi liidumaal Peitzis, järve ääres, mis tehniliselt tiigimaastik. Teisel pool kunstjärvistut tossab Jänschwalde elektrijaam, paisates aastas atmosfääri üle 23 miljoni tonni CO2 – industriaalromantika missugune, kas pole.

Mõnda aega tagasi jäi Jänschwalde selle mõrvarliku tulemusega maailma saastemonstrumite poodiumikohalt napilt välja. Üle plekksileda veepinna on kuulda söekoormate mahalaadimist nagu mingis Jevgeni Permjaki romaanis.

Rongid tulevad ja lähevad, töölisklass teenib leiba, maa õitseb, tossu tõuseb ja pinge on juhtmetes. Aastane tootmismaht: 22 000 gigavatti – austusega teie Braunkohlekraftwerk Jänschwalde der LEAG.

Järgmise päeva ennelõuna suubub Berliini liiklusvoogu. Tibab seenevihma, aga kohalik raadio lubab selgimisi. Hiigellinna pealispind näitab täpselt sama multikulti-palet kui aastaid tagasigi. Inimesed on rõhutatult erinevad, liiguvad sihikindlalt ja ajavad oma asja.

Aga hirm on õhus. Ühe päeva vanune Jüdische Allgemeine küsib, kas Saksamaa on veel turvaline koht – seda olukorras, kus juudi noormehed enda kippat pigem pesapallimütsi all ja Taaveti tähte kampsuni all kannavad.

Väljaanne kirjutab, kuidas paremäärmuslased on sama suur ühiskonnaoht nagu moslemid, nimetades neid mõlemaid vähemusgruppideks ning ühiskonna katkitegijaiks, kellel tuleb vaip jalge alt ära tõmmata.

Sellises segases reaalsuses jääb kämper nädalavahetuseks ankrusse Glienicke/Nordbahnis, mis polegi enam tehniliselt päris Berliin.

Ja ilm? Ilm muidugi selgineski, sest päris-Berliin – kuigi nüüdseks juba sügisene – on ikka päiksepaisteline.