California reisikiri: milleks külastada kohti, mida kõik on näinud?

Tunnistan, et aastate jooksul on minust saanud justnimelt see (tüütu) turist, kes igal võimalusel kõikvõimalike katedraalide, tornide ja parlamendihoonete vaatamisest kõrvale hiiliks ja külastaks selle asemel kohti, kuhu teised naljalt ei satu. Seetõttu ei ajanud ma ka Los Angelese ja San Francisco reisi eel ootusi liiga kõrgeks. Me kõik oleme nii Golden Gate Bridge’i, kui Los Angelese šopingutänavaid juba lapsest saati tänu erinevatele filmidele ja seriaalidele söögi alla ja peale näinud. Millega need ära leierdatud kohad siis veel üllatada suudavad?

Reaalsuses muudab aga just see sama kuulsus Los Angelese ja San Francisco külastuse palju erilisemaks kui nii mõnigi turistide trajektoorist välja jääv koht suudaks. See tunne, kui jõuad pärast pikka lendu elus esimest korda San Franciscosse ja sõidad üle tuledes Golden Gate Bridge’i, on eriline. See tunne, kui sõidad Los Angeleses kõrvetava päikse käes rattaga mööda Venice’i randa, on eriline.

Kuigi ajalugu oli mul koolis tubli viis, ei ole ei Colosseumi ega püramiidide külastamine minus kuidagi võrdväärseid emotsioone tekitada suutnud. Seega olgu sinu California unelmaks Red Hot Chilli Peppersi laul või hoopiski seriaal Californication - lõpuks oled sa seal ja koged seda kõike omamoodi omal nahal. Ükskõik mitu naabrit sinu sotsiaalmeedia voogu California piltidega ka ummistanud ei oleks. See on koht, mis tuleb vähemalt üks kord elus oma silmaga üle vaadata.

Sealjuures ei saa väita nagu mõlemad linnad enam millegagi üllatada ei suudaks. Kui Los Angelese liiklus on tõesti ühe korraliku suurlinna musternäide, siis San Francisco osutub aga ootamatult rahulikuks. Võrreldes nii mõnegi teise suurlinnaga ei ole tänavatel trügimist ja elu kulgeks justkui mõnusas omas rütmis. Seda kõike ilmestavad kodused pererestoranid ja kohvikud, mis panevad hetkeks unustama, et oled jõudnud suure lombi taha. Tõsi küll juba esimese sõbraliku küsimuse peale «How are you?» meenub kiirelt, kuidas oled maal, kus võõrastega rääkimisest probleemi ei tehta ja naeratuse unustamine tundub suisa patt.  

Kes tunneb aga, et ameeriklaste avatus ja positiivsus pole päris see kultuurišokk, mida oled oodanud, ei pea siiski San Franciscos pettuma. Nimelt leiab sealt ka maailma suurima väljaspool Aasiat asuva Hiinalinna, mis on piisavalt autentne, et tekitada tunnet nagu oleksid USA reisi ajal suutnud ära käia ka Aasias.

Niiet, kes aga poodides üksteise otsas piinlevate konnade pärast kiljuma ei pista, võiks San Franciscot külastades aega võtta ka Hiinalinna tuuriks - ühe reisiga justkui kaks riiki!

Kohaliku giidi sõnul müüakse just seal linnaosas ka endise presidendi Barack Obama lemmikuid pelmeene ehk kulinaarset avastamist jätkub konnadest kaugemalegi.  

Kuidas on lood siis aga Los Angelesega? Mida teha siis, kui Hollywoodi ja Beverly Hillsi sildi taustal parimate selfiedega valmis saadud ning juba esimese tunniga šopingutänavatel või uhketes restoranides rahakotirauad kõveraks väänatud?

Kes päikest ja kerget füüsilist aktiivsust ei karda, peaks lausa kohustuslikus korras ette võtma rattamatka Santa Monicas. Mööda sealset rannaäärt sõites on tasuta vaatamisväärsusi suisa jalaga segada. Näiteks ajas sealses Muscle Beachis end legendaarsesse vormi Arnold Swarzzerneger ning vaid paari minutilise sõidu kaugusel asub kohalik Veneetsia, millest Venice Beach ka oma nime saanud. Kes tahab aga ka veel kaheksa aastat tagasi USAs käinutele oma poolt nähtuga ära teha, siis seal samas ranna ääres asub ka maja, kus leiutati Snapchat.

Kui aga rattasõit on juba kõhu korralikult tühjaks ajanud, võib julgelt läbi põigata ka kohalikust kokandusklassist. Tõsi küll Eesti omadest see just suuresti ei erine, kuid vähemalt enda peas kõlab lause «õppisin LA-s pastat valmistama» tunduvalt uhkemalt kui «õppisin kodus pastat valmistama».

Päeva lõpuks ei saa aga kordamata jätta juba eelpool vihjatut. Rulatajad, tänavakunstnikud, palmipuud ja muusika – väljend «elu nagu filmis» saab Los Angelese melus uue tähenduse ja jääb hoolimata toredatest vaatamisväärsustest ikkagi põhiliseks argumendiks, millega tulevikus kõiki sõpru Californiasse meelitada.

Olles ise elanud Lõuna Aafrika Vabariigis ja veetnud seetõttu liigagi palju tunde lennujaamas ühenduslende oodates, oskan kõrgelt hinnata ka seda, et Los Angelesse saab alates märtsi lõpust Finnairiga mugavalt otse Helsingist sõita.

Ajakirjaniku reisi eest tasus Finnair.