Meie mees Aasias: rahatrahviga lõppenud vannitoa külastus ja bürokraatia India moodi

Margus Kalam
, meie mees Aasias
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Darjeelingi ümbruses.
Darjeelingi ümbruses. Foto: Erakogu

Tean küll, mida tähendavad need minutid Indias. Kaks minutit on selline ajamõõt, mis tähendab, et inimene on teel, aga täpselt ei tea, millal jõuab. Kümme minutit on nii ebamäärane, et võib tähendada homset või veel kaugemat aega. Samas on alati erandeid ja tahes tahtmata tekib lootus, et ehk on seekord teisiti, kirjutab Aasias seiklev kaubarändur Margus.

Aeg: oktoober 2014
Koht: Siliguri ja Darjeeling, Lääne-Bengal, India

«Vabandust, minu vannitoas läks laud katki. Ma ei teinud seda meelega. Lihtsalt toetasin korra laua servale ja see läks pooleks,» üritan selgitada hotelli administraatorile.

«Okei, söör, mina vaatama, ootama kaks minutit,» teatab uhke olemisega vunts oma leti tagant. Temast õhkab seda tüüpilist üleolekut nagu ikka Indias, kui nad tunnetavad, et ohjad on nende käes. Nina püsti, käed vehklemas nagu rivisammu tehes, marsib administraator sirge seljaga ja kingakontsade klobinal minu toa poole.

Minu purustused.
Minu purustused. Foto: Margus Kalam

«Jah, katki,» nendib ta pärast pilguheitu minu vannituppa. «Ma helistama bossile.» Pärast lühikest telefonivestlust kõlab kohtuotsus.

«3500 ruupiat.»

«Mida?! Mille eest? See pole minu süü. Seal peaks olema kiri väljas, et laud on dekoratiivne.»

«Sa pead maksma. See on kallis, see on marmor,» on administraator resoluutne.

«Ma ei ole nõus! Vaata ise seda lauda. See pole mingi marmor. Ma tean väga hästi, mis on marmor. See laud on puhas graniit ja nii õhuke, et seda ei saakski lauana kasutada!» Olen juba endast väljas. See kivist plaat on ehk poolteist sentimeetrit paks ja murdekohast on näha, kui pude see kivi on. Marmor on tihe kivi, see aga oleks nagu kiviklibust kokku liimitud. Lisaks on see veel valamulaud, millel peaks olema tugi all.

«Minu boss ütlema sina maksma 3500 ruupiat,» pudistab mees. Tal on põses peotäis beetlipuu pähklipuru, mida indialased närida armastavad.

«See ei ole normaalne! Ma ei ole sellega nõus!» vaidlen endiselt vastu. Administraator jääb endale kindlaks.

Võiks nad lihtsalt pikalt saata või isegi politsei kutsuda. Samas on tuba broneeritud krediitkaardiga ja nad võivad minu arvelt selle summa nii või teisiti kasseerida. Üritan rahulikuks jääda. Mis parata. Kui tuleb maksta, siis tuleb maksta, aga igal juhul on tegemist karjuva ebaõiglusega.

«Ma maksan, kui sa mulle selle kohta arve kirjutad,» esitan omapoolse nõudmise.

«Ei ole probleemi, söör.» Administraator rebib mingist kortsus pakkepaberist tüki ja kritseldab sinna «Marmori lõhkumine 3500.»

«See ei ole ju arve! Mida ma selle paberiga peale hakkan? Kas sul tšekiraamatut ei ole siin? Mul on vaja korrektset arvet firma blanketil!»

«Ei, söör. Ei ole võimalik. Ei arve,» vabandab vunts.

«Ise tead. Igal juhul annan ma teile madalaima hinde broneerimissaidil ja kirjutan igale poole foorumitesse, et teised väldiks seda hotelli,» ähvardan mina.

«Jah, söör, ei ole probleemi,» naeratab administraator, paljastades beetlipuu pähklite närimisest punaseks värvunud hammasterivi. Tõenäoliselt ei saanud ta isegi aru, mida ma öelda tahtsin.

Maksan vastumeelselt raha purustatud valamulaua eest ja lasen jalga. Reisijuht Lonely Planet rääkis õigust. Siliguri hotellid on ülehinnatud ja head teenindust pole sealt loota. See on transpordisõlm, kus ööbitakse vaid äärmisel vajadusel, kui enam džiipe Himaalaja poole ei sõida.

Nii algab minu teekond Sikkimisse.

Selleks, et Sikkimisse minna, on vaja taotleda eriluba. Neid lube väljastab osa India saatkondi välisriikides koos viisaga või vastav kontor Darjeelingis, kuhu ma esmajoones suundun. Siligurist Darjeelingisse sõiduks on kõige soodsam vahend jagatud džiip, mis hakkab liikuma siis, kui auto on reisijaid täis. Sõit ülesmäge 2000 meetri kõrgusel asuvasse Darjeelingisse võtab aega oma kolm tundi.

Teel Sikkimisse läbi Darjeelingi:

On laupäev ja riigiametnikud arvatavasti puhkavad. Igaks juhuks lähen seda kontorit otsima, et esmaspäeval aega säästa ja kiirelt luba kätte saada. Huvitaval kombel on hoone uksed avatud ja ka inimesed liikvel. Äkki saan juba asja korda ajada?

«Tule sisse. Võta istet. Kuidas saan sind aidata?» hõikab kirjutuslaua tagant üks ametnik.

«Ma vajan luba Sikkimisse.»

«Võta istet. See mees läks korraks ära. Ainult kümme minutit. Võta istet, ta tuleb kohe tagasi,» vuristab järjekordne vuntsidega tüüp soravas inglise keeles ja teeb sealjuures peaga mõned kaheksakujulised liigutused.

Istun pingile ja mõtlen, kas nii lihtsalt saangi loa. See oleks küll hea! Paraku ei käi asjad ikka nii lihtsalt. Ootan nii umbes kümmekond minutit ja muutun kärsituks.

«Oled kindel, et see mees tuleb tagasi? Äkki ma käin vahepeal ringi ja tulen hiljem tagasi?»

«Ära muretse. Ta tuleb varsti. Ainult kümme minutit.»

Tean küll, mida tähendavad need minutid Indias. Kaks minutit on selline ajamõõt, mis tähendab, et inimene on teel, aga täpselt ei tea, millal jõuab. Kümme minutit on nii ebamäärane, et võib tähendada homset või veel kaugemat aega. Samas on alati erandeid ja tahes tahtmata tekib lootus, et ehk on seekord teisiti. Ma ei viitsi enam oodata. Ega kiiret ka pole. Olen esmaspäevaga arvestanud. Tõusen püsti ja teatan, et tulen millalgi hiljem.

«Pole probleemi, söör,» vastab laua tagant ametnik.

Väljudes märkan teist ust, mis on kergelt irvakil ja mille seinal on suur kiri «Luba Sikkimisse». Oot-oot. Koputan ja paotan ust.

«Mida te otsite?» pärib laua taga istuv triiksärgiga ametnik.

«Ma vajan luba Sikkimisse.»

«Tulge esmaspäeval. Täna ei väljastata lube.»

Nonii. Mida mõtles ametnik, kes palus mul seal oodata. See on asi, mis mulle kuidagi kohale ei jõua. Olen sellega harjunud, et tänaval juhatatakse sind valele poole, kuna nad lihtsalt ei taha ega saa näidata, et nad ei tea seda kohta, kuhu minna soovid. Tõenäoliselt ei kohtu sa enam kunagi sind valesse suunda juhatanud inimesega ja tal on ükskõik, mis sinust saab. Mida aga mõtleb ametnik, kes kutsub sind oma kabinetti ootama ja see pole isegi õige kabinet? Arusaamatu...

Darjeeling.
Darjeeling. Foto: Margus Kalam

Esmaspäeva hommikul olen varakult platsis, täidan ankeedi ja jään luba ootama.

«Mister Markoss Kalamm,» pasundab ametnik läbi luugi läbipaistvast pleksiklaasist seina tagant. «Siin on sinu taotlus.»

«Taotlus? Kas see ongi luba?» olen hämmingus.

«Ei, meie ei väljasta lubasid. Sa pead nüüd selle paberiga minema teise kontorisse. Kas tead, kus asub ... hoone?» Ma ei saanud selle hoone nimest aru.

«Pole aimugi. Kas see on kaugel?»

«Ei-ei. See on vana turu juuures,» mainib ametnik, nagu oleks loomulik, et ma tean vana turgu.

«Kus see vana turg asub?»

«Küsi tänavalt. Kõik teavad,» pobiseb mokaotsast ametnik, kes on juba süvenenud uutesse dokumentidesse.

Darjeelingis lähevad kõik teed kas üles- või allamäge. Oleneb sellest, kuhu poole sul on vaja minna. 

Darjeelingis läheb tee kas üles või alla.
Darjeelingis läheb tee kas üles või alla. Foto: Margus Kalam

«Kus on vana turg?» küsin juba mitmendalt vastutulijalt, aga seegi raputab pead. Ei tea ikka küll kõik inimesed. Lõpuks üks teab.

«Mine siit otse.»

«Kaugel see on?»

«Pool tundi jalgsi, võib-olla...»

«Ah? Nii kaugel?»

Milleks selline süsteem? Kas ei võiks see kõik ühes kohas olla? Miks ma pean ühes kontoris avalduse täitma ja teisest loa saama?

Ühel hetkel hargneb tee kaheks. Kuhu nüüd? Astun esimesse poodi sisse ja näitan perenaisele taotlust, mille peal on selle asutuse nimi kirjas, kuhu ma minema pean. Perenaine uurib seda ja hüüab kellelegi midagi kohalikus keeles. See keegi on poe peal asuvas katusekambris kolistamas ja tuleb spetsiaalselt minu pärast nüüd alla. Uurivad ja uurivad seda paberit ja raputavad pead. Nad ei saa aru, kuhu ma minna tahan.

«Luba Sikkikimisse,» üritan võimalikult selgelt hääldada. Nemad vaid naeratavad vastuseks, sest ei oska inglise keelt.

Darjeelingi ümbruses.
Darjeelingi ümbruses. Foto: Erakogu

Kokku võtab teekond umbes tunni, mille jooksul jõuan veel paar korda teed küsida. See hoone on suur. Ei ole ainult kontor lubade väljastamiseks. Seal asub kohus ja veel palju erinevaid ameteid. Hoov on täis sagimist ja kusagil pole infotahvlit selle kohta, kus väljastataks mulle vajalikku luba. Jään nõutult väravasse seisma ja vaatan ringi. Aia ääres istub üks kiitsakas ja sügavate kortsudega pähklimüüjast vanake, kes ilma sõnagi lausumata näitab mulle käega otse, üles ja vasakule. Mees on ilmselt näinud seal palju minusuguseid. Tema juhised osutuvad õigeks.

«Palju õnne, siin on teie luba Sikkimisse,» kuulen juba kümne minuti pärast. Ja nii lihtne see oligi. Kas tõesti ei võiks need kaks asja ühes kohas koos olla?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles