Sõdalaste maa, kus iga elaniku kohta vähemalt üks pott

Selline on Ateena, selline on Kreeka – sõdalaste ja müütide maa, kus iga elaniku kohta on muuseumis vähemasti üks pott. Meil saad hea õnne korral omanimelise puu, aga selles riigis võiks valitsus igale uuele ilmakodanikule kinkida isikliku poti. Pruugib vaid labidas maasse lüüa, et kompostihunniku tarvis väike süvend teha, kui järgmisel hetkel astub sinu õuele pintslitega varustatud valgetes kinnastes punt. Nad on võtnud pähe leida üles iga viimne kui tera kivistunud väljaheitest, et taastada kunagiste kangelaste eelistatud maitsed. Kreeklane ise suundub aga arvatavasti lähimasse baari ouzo ja meze valikuga tutvuma ning jätab äsjajuhtunu mainimata.

Kui iga kivi liigutamine lõppeb samamoodi, siis uudisväärtust sel pole. Piisab aga sellest, et maapõu paljastab mõne põnevama leiu, ning sama härra lööb jalaga taverniukse lahti ja teatab, et tema maadelt on avastatud uhkete kreeklaste tähtsaim leid! Olgu selleks mõne (oletatava) kangelase turvis või siis strigilis – sirbitaoline metallese, millega atleedid oma kehalt õli, higi ja tolmu maha kaapisid. Lihased ja õli olid tollal sama olulised kui tänapäeval juuksehooldustooted ja kosmeetika.

Köögikultuurist lummatud

Vahelduseks pottidega tõtt vaatamisele seisime toidujärjekorras. Sa tead, et oled õiges kohas, kui teiselt poolt letti vaatab vastu ohtra karvkattega õnnistatud meesterahvas, kellel mõnikord on isegi võrksärk seljas. Esteetiline ideaal on karvkatte kasvatanud ja müügimeheks hakanud.

Sa tead, et oled õiges kohas, kui teiselt poolt letti vaatab vastu ohtra karvkattega õnnistatud meesterahvas.

Ei teagi, et kuskil oleks see nn sisseviskamise kultuur sama tugev olnud kui Ateenas. Ainult et eespool kirjeldatud tänapäevase ehtkreeklase asemel on tervitajaks tema poeg, juuksed mõnusalt oliiviõliga üle pea tõmmatud ning silmis säramas valmidus isale uusi kliente leida.

Ta ei pea kedagi kaua veenma, kuna sama tolm, mis värvib jalanõud valgeks, toob turistid janustena koju kätte. Veini ja kohvi pakutakse ikka vanaviisi ehk vastavalt kannu ja tassiga. Kunagistest veininautlejatest on saanud oluliselt karskem rahvas ja keskmise tarbimise edetabelis on lastud teistel rahvastel võidurõõmu maitsta.

Ei oska arvata, kui palju on see seotud sõna otseses mõttes teiste rahvaste ehk turistide maitsemeele muutumisega. Igatahes kann koduveini oli kord nagu värskendav vahepala, kord nagu amps sidrunit.

Meie falafeli- ja hummusehullus lõppes pea igal toidukorral pita või vrapiga ning hommikune spanakopita ehk spinatipiruka ring liitis meid kohaliku kogukonnaga. Hetkel, mil hõrk pita oli omakorda täis topitud friikartuleid ja kohaliku baklava-tädi soovitusel sai ostetud kümmet sorti baklavad, mõistsime, et on aeg süüa salatit.

Tavapärane Kreeka salat, millel ainuüksi fetajuustu nelja euro eest peal, on küll kindel valik, kuid otsustasime sel korral suvise peedisalati kasuks. Oliiviõliga üle kallatud viilutatud peet nägi välja nii eksootiline, et lihtsalt pidime üksteisest koos salatiga pilte klõpsima. Nüüd meenutab see lihtsustatud versioon pantzarosalata’st mulle Pireuse sadama tasast vett ning sellele mõtlemine toob mu näole kerge naeratuse.

Kreeklane armastab toitu sama palju, kui toit armastab kreeklase käe all valmida.

Kreeklane armastab toitu sama palju, kui toit armastab kreeklase käe all valmida. Rahvusköögi piire on raske paika panna – mõjutusi jagub Rooma, Bütsantsi ja ka Osmanite ajast. Vahet ei ole, mida sa tellid, kreeklane väidab ikka uhkusega, et see on nende rahvusköök ja teised jätku jutt! Lahke käe ja tundliku taju koostöös valmib aga maitseaineterikas värske roog. Kui aga tavaline kreeklane on rahul heast toidust kogutud lisakilodega, siis turistilt oodatakse eelkõige päevitunud jumet, mitte suurenenud vööümbermõõtu.

Maalilised vaated mägedelt

Õige kohaliku kombel musta riietatuna alustasime Ateena tippude vallutamist. Lycabettose mägi olevat tekkinud siis, kui jumalanna Ateena selle teel akropoli maha pillas. Meie kaart pakkus sellele linna kõrgeimale punktile nimeks Lycavittos. Mõistagi on eestlastel mugavam valida esimene nimekuju ning jätta viimane teistele rahvastele hääldada.

Püha Jüri kabel ehib oma puhaste valgete seintega mäetippu, kus kunagi asus Zeusile pühendatud tempel. Suur sinivalge lipp annab endast soojades õhupahvakates aeg-ajalt märku, aga ootab peamiselt siiski õigete tuulte tulekut. Kauguses ilutseb peegelsile Poisedoni pärusmaa. Ja seal, kidura loodusega õnnistatud mäetipus, tekib kujutluspilt tervest Kreekast, kus kohtuvad sinine meri ja valge taevas...

Lycabettos, Strefi, Areopagos ja Philopappos –​ kõik nad vaatavad Ateena kuldse ajajärgu krooni Akropoli poole.

Mäetipus võid silmitsemiseks valida mõne sirgjoones kulgeva tänava ning lasta end lummata päeva jooksul tohutult muutuvatest vaadetest. Hommikune Lycabettos, keskpäevane Strefi, õhtueelne Areopagos ja päikeseloojangune Philopappos –​ kõik nad vaatavad Ateena kuldse ajajärgu krooni Akropoli poole, mille eriline atmosfäär tuleb välja just õhtuhämaruses.

Kunstnike lõuend Ateena

Pole Ateenast paremat kohta, kus selg märjaks saada ja lõpuks moodsa kreeklase kombel üks frappé haarata. Selle linna tänavatel kõndides märkavad paljud, et valged seinad on tänavakunstnikele olnud hea lõuend. Sõnad, nimed ja tuntumate grafiti kirjatüüpide katsetused hakkavad ühel hetkel moodustama ainulaadset mustrit, kuid tõeline võlu peitub professionaalsetes piltides. Olgu selleks teiste riikide suurenenud rollist Kreeka siseasjades jutustav Aléxis Tsíprase ja Angela Merkeli suudlus või protestide sümboliks saanud truu kutsu Loukanikos.

Ja kui pärast Ateena mägede vallutamist ja poliitilist tänavakunsti näitad veel elumärke, on võimalus arutada kreeklaste suhteid türklastega ning uurida, miks ilmselget Türgi kohvi Kreeka kohvina esitletakse. Kui vastuse asemel saad üksnes põlgliku pilgu, siis Syntagma väljakul marssivate valvurite seelikuvoldid räägivad tegeliku loo! Loodame, et nüüd ka euromüntidelt leitav pisike öökull kaitseb seda uhket ja suursugust linna ning jumalanna Ateena truu kaaslane ennustab kreeklastele helget tulevikku.