Seiklusjutte Moldovamaalt ja Chişinăus

Moldova pealinn Chi ina˘u mullu mais.

FOTO: Reporters / Scanpix

«Minu»-sari on Eesti kerglugejale kiiresti omaks saanud, seda kinnitavad nii müüginumbrid kui ka soojad sõnad internetitekstides. Kuigi stiililt veidi hüplikud, sisaldavad need kõik sujuvat naiselikku südamevalu mõne riigi ja/või selle inimeste pärast ning leheküljed pöörduvad ruttu.


«Minu Moldovat» kätte võttes oli siinkirjutaja varjamatult põnevil. Piisab vaid paarist lühemast viibimisest Chişinăus, et imestada: miks selline vaesus nii päikeselisel maal? Miks nad ometi midagi oma kommunistide vastu ette ei võta? Kust nii ulatuslik Vene mõju riigis, mis on kiilutud lahke Euroopa Liidu ja oranži Ukraina vahele? Kas Transnistria tahab tegelikult ka iseseisvuda või ainult ütleb nii, sest Venemaa käsib? Kuidas on see kõik võimalik 21. sajandil, neil ju on internet?

«Minu Moldova» annab enam-vähem kõigile neile küsimustele vastuse. Autori sõnum on sõbralik, harva kurjustab ta lõunamaise laiskuse või arengumaise ahnusega. Samas suudab ta hoiduda ka kogu seda armetust liigselt haletsemast. Järele jääb nauditav ja selge kõrvaltvaataja pilk, mis kirjeldab, puistab fakte, aga piirdub isiklike hinnangutega.

Nukra lõbuga räägib Aksli nii president Vladimir Voronini soperdustest diplomaatilisel areenil kui lapsekäruga liiklemisest lumme uppuvas Chişinăus. Ühtlaselt kurva pildi saab nii kaunitest, ent lagunevatest bussipeatustest maanteedel kui ka puruvaestest, ent leidlikest moldovalastest.

Raamatu lõppedes on saanud mõned küsimused vastuse ja kummitama jäänud mitu uut. Kas rahvuslus on ikka midagi laiduväärt? Kas iga rahvas väärib oma juhte? Ja viimaks – kas tõesti ei anna meil rohkemat teha, et need tasased inimesed oma laugjat maad rohkem hoidma hakkaksid?

Kuigi «Minu Moldova» on raamat täis viletsust, vaidleks siinkirjutaja nendega, kes tagakaaneni jõudes on Moldova pärast lohutult kurvad ja Eesti üle pööraselt õnnelikud. Riikides, kus 1990. aastate algus kulges veretult, ongi läinud paremini kui neil, kes siiani kodusõja tulemustega maadlevad. Moldoval pole lihtsalt vedanud – üks asi on sõda, teine, kolmas ja kahekümne kolmas kõik see muu, mis viltu läinud.

Aksli lugude läbiv sõnum on see, et miski ega keegi pole otseselt süüdi, vaid miljoni erineva põhjuse vahel valitseb lihtsalt hämmastav sünergia.

Fotod raamatu keskel on väärt uuendus, soovitaksin lisada ka mõne maakaardi. Eriti Moldova puhul andnuks palju juurde skeem sellest, kui füüsiliselt lähedal ja režiimilt kaugel võib üks riik Euroopale olla.

Raamat

Marje Aksli
«Minu Moldova. Diplomaadi naisena Euroopa vaeseimas riigis»

222 lk, Petrone Print 2008