Kommunistlikus Moldovas, eesti aktsendiga

Eeslitega ei veeta Moldovas üksnes heina. Neid märkab ka linnatänaval, vankrite ette rakendatuna.

FOTO: Erakogu

Lapsevanker ühes, fotoaparaat teises käes ning tähelepanelik pilk Moldova ühiskonda uurimas – nii veetis Moldovas kaks aastat diplomaadi abikaasa Marje Aksli. Oma muljed sellest vaesest, kuid lummavast maast raius ta raamatusse «Minu Moldova».


Sa oled kasvanud üles Nõukogude Eestis ja elad läänes, Kanadas. Kas selline olukord ei tekitanud sinus küsimust, mis positsioonilt peaksid Moldova ühiskonda õigupoolest vaatlema?

Mul oli tõesti Moldovas veidi kahetine identiteet. Kuid ma arvan, et eestlast vaadeldi seal ikka nagu lääne kultuurist pärit inimest. Eesti oli juba Vene ajal ju zapad – hoopis teine maailm võrreldes Nõukogude Liidu teiste osadega. Aga kui ma võrdlen end teiste lääne inimestega Moldovas, siis arvan, et mina sain moldovlastega paremini kontakti küll. Kui ma midagi oma eesti aktsendiga ütlesin, siis seda kuulati parema meelega kui lääne inimeste öeldut. Meil on N Liidu tõttu sarnane taust ja ühine arusaam paljudest asjadest.

Kirjeldad Moldovat kui vahemerelise kultuuriga riiki Vene mõjusfääris. Kumb poolus domineerib?

Ma ei oskagi seda öelda, sest ma pole ju Vahemere kultuuri riikides ega Venemaal väga palju elanud ega käinud. Kuid juba Moldovas eneses on justkui konflikt – romaanikeelne rahvas õigeusu kiriku mõju all. Mu lapsehoidjal Olgal, kes pahandas perestroika ajal kasutusele võetud ladina tähestiku peale, oli tegelikult õigus, kui ta ütles, et moldova/rumeenia keelt on kiriku mõju tõttu mitu sajandit kirillitsas kirjutatud.

Domineerib sovetliku linnakultuuri halvustav suhtumine maasse. Mul oleks väga hea meel, kui Moldova inimesed väärtustaks maakultuuri ja sealt inspiratsiooni ammutaks.

Räägin raamatu alguses vene kunstnikust, kes teeb paganlikke vilistavaid savikujusid 5000 aasta vanuste viljakusjumalannade eeskujul. Minu meelest oli see nutikas! Märkasin Moldovas, et inimestel tekib seal sära silma just seoses paganlike tähtpäevadega, nagu näiteks marţisor, 1. märtsil tähistatav kevade vastuvõtmise pidu. Siis sigineb inimeste silmadesse selline kaval helk. Nad muutuvad loominguliseks.

Viis aastat tagasi ei olnud Moldovas isegi siseturismi, mis on näiteks Eesti maainimesele toonud mingi asenduse põllumajanduslikule tootmisele. Chişinăus elavad inimesed käivad küll kodukülas emal-isal külas, aga Moldova teise otsa nad ei reisi, nad ei väärtusta seda. Kui näitasin oma sealsele sõbrannale Cateale pilte vingetest mosaiikidega kaunistatud maabussipeatustest, oli talle üllatuseks, et kogu Moldova on neid täis. Ta ei teadnud seda, sest maal elamine pole Moldovas šikk ja lahe. Külasid peetakse mülkaks, kust püütakse iga hinna eest välja pääseda.

Kas riigi arengu teatav kinnijäämine on kommunistide võimu süü, sest teatavasti jätkub see Moldovas tänini?

Jah, ma arvan, et president Vladimir Voronin oli moldova rahvale täiesti vale valik. Tegu on populistiga, kes summutab vaba ajakirjandust, kõrvaldab poliitilisi oponente ja hoiab vaid oma võimust kinni. Valimiste eel tõstetakse pensionäride pensione, kustutatakse võlgasid. Ning muidugi ei ole vanemad maainimesed midagi muud näinudki, nad on kogu elu kommunismis elanud ega oskagi paremat tahta. Nemad valivadki kommuniste. Nooremad aga pagevad läände, ja kuna e-valimist neil ei ole, siis nad valimistel osaleda ei saa.

Väga mõjuv oli see koht, kus sa tsiteerid ühte moldovlase kommentaari eeslikaarikutele tänavail. Ta ütles, et Nõukogude ajal käisid moldovlased selliseid imeasju vaatamas Rumeenias, sõites ise autodega. Nüüd aga on riik langenud oma arengutasemelt mitu astet allapoole.

See on tegelikult väga kurb lugu. Mina läksin Gagauusiasse  turistina ja rõõmustasin eeslivankri üle. Mõtlesin naiivselt, et nii on seal kogu aeg olnud, set see ongi selline... etniline koht, kus elavad türgi ja bulgaaria päritolu inimesed, kes hoiavad vana aja kombeid veel au sees. Aga kahjuks on selle taga tohutu alandus. Nõukogude Liidu ajal oli Moldova suhteliselt rikas, ta oli ju kuuendiku planeedi Õitsev Aiake.

Huvitav oli sinu kirjeldus Transnistriast ja selle riigi suhetest Moldovaga. Sa nimetad neid Pajaks ja Katlaks. Maailm, nagu arvata võiski, on mitmevärviline ning üks ei ole ainult halb ja teine ainult hea.


Just! Eestis on arusaam, et Eesti on üdini hea ja Venemaa väga paha. Tahtsin minna samasuguse mustvalge joonlauaga Moldova kallale, aga ei saanud. Ma ei kiida Transnistriat – raamatus kirjeldan ju, kuidas sealne julgeolek kutsub süütuid inimesi ülekuulamisele. Aga samas ei võta Transnistria miilits altkäemaksu, tänavad on puhtad ja korras, inimesed käivad tööl. Nii et neil oli seal positiivseid asju ka.

President Voronini retoorika on, et Transnistria koosneb vaid pättidest ja kaabakatest, tegemist on ebaseadusliku riigiga. Tal on muidugi õigus. Aga ta ise on... samasugune, ehkki seaduslikult valitud. See on ka ainus vahe. Mõlema riigi juhid varastavad ja ärastavad.

Sa asusid Moldova ühiskonda omal jõul parandama, asutasid pereplaneerimise veebilehe ning kasvatasid ümber vähemalt ühe panga nahaalse turvamehe. Kuidas sa tagantjärele oma saavutusi hindad, kas said oma kogemusi ja ideid rakendada?

Minu kogemus on niisugune, et kui sa räägid Baltikumi aktsendiga, siis sind kuulatakse, sest neil on Eestist soojad mälestused. Kõige käegakatsutavam tulemus minu tegutsemisest seal oli see, et pärast üht minu artiklit kohalikus Komsomolskaja Pravdas ehitati ühte muuseumi lapsevankrite ja ratastoolide tarvis kaldtee. Et moldova emad pääseks ka lastega muuseumi. Mul oleks hea meel, kui Eesti kulutaks oma vähesed arenguabiks mõeldud summad endise Nõukogude Liidu riikide (ja mitte Aafrika riikide) abistamiseks, sest seal saame me oma vähese rahaga rohkem saavutada. Meil on ju kogemus sovetliku kultuuriga, aga mitte koloniaalpärandiga.    

Sa kirjutad, et peaksime Moldova pehmelt okupeerima?


Just, kalli-kalliga. Eesti võiks Moldovat aidata, saates sinna hea auraga inimesi. Eesti on muidugi praegugi palju teinud, Eesti diplomaate töötab sealses OSCE missioonis ning piirivalvureid Transnistria ja Ukraina piiril. Moldovas käivad tööl Eesti vabatahtlikud. Aga ka moe- ja maalikunstnikud, ajakirjanikud, mittetulundusühingute inimesed võiksid seal kontakte luua.

Moldova saaks palju kasu, kui näiteks meie kodukandiliikumise inimesed läheksid ja räägiksid, et maal elamine on tore, et see on normaalne ja tervislik. Samuti saaks sidemeid luues edendada  siseturismi ja heategevust.

Raamat


Marje Aksli


«Minu Moldova»

Diplomaadi


naisena Euroopa vaeseimas riigis


Petrone Print 2008