Karmel Eikner: reisimine õpetab lastele saavutusvajadust

Verni Leivak
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Itaaliasse Garda järve äärde sõitis Karmel lihtsalt väikese koorilaulja Karoliina Josefiine saatjana.
Itaaliasse Garda järve äärde sõitis Karmel lihtsalt väikese koorilaulja Karoliina Josefiine saatjana. Foto: Erakogu

Ärinaine Karmel Eikner käib lastega reisimas vähemalt kaks korda aastas, sest on veendunud – teiste maade kultuuri ja inimestega kokkupuutumine teeb poja ja tütre iseseisvumise lihtsamaks.


Eikneri sõnul on nii temal kui abikaasal Rait Killandil lastega reisimiseks alati kindlad soovid. Esiteks peab paik, kuhu minna tahetakse, olema igati tervislik. Mis tähendab lahtiseletatuna, et kuna poeg Karl Elmar on astmaatik, võiks kliima olla soojem ja niiskem.

Teine põhimõte on, et lastele jaguks tegevust, olgu selleks siis sportimine või võõra kohaga paratamatult kaasnev silmaringi avardamine. «Me ei paki lihtsalt selleks kohvreid, et nädalaks rutiinist välja saada,» põhjendab Eikner.

Harjutused iseseisvaks eluks

Lisaks kohustuslikule sõidule soojale ja niiskele maale tehakse teine reis – otsekui kontrastiks – Põhja-Soome, et seal nagu kord ja kohus suusatada või lumelauaga sõita. Ning mis seal salata – tuleb ette sedagi, et tehakse lähemat tutvust kodumaaga – üheskoos käiakse Emajõe Suursoo kandis, Peipsi-äärsetes sibulakülades või Keril ja Pranglil, sest elu väikesaartel huvitavad kogu peret.

Tõsi, lisaks tuleb aeg-ajalt ette ka nn karussellireise kohtadesse, kus vägevad lõbustuspargid, sest nii Karl Elmar kui tema isa on suured lõbustusparkide ja disneylandide austajad. Karmeli sõnul ei jäta isa ja poeg vahele ühtki pöörlevat masinat, ja mida kiiremini see keerleb ning kõrgemale tõuseb, seda parem.

«Ent aasta eest, kui Pariisis käisime, suutsid lapsed mind heas mõttes üllatada. Ütlesid, et tahavad enne Disneylandi minekut Eiffeli torni ja Louvre`it näha,» sõnab nende ema rahulolevalt.

Reisi valides üritavad vanemad korraldada asja nii, et laevas või lennukis ei peaks veetma pikki tunde. Seepärast on reisisihiks – kui kõnelda lõunapoolsetest maadest – ikka Prantsusmaa, Itaalia, Hispaania või Kreeka, kuid peatuda üritatakse erinevates paikades.

Muide, suurlinnades teeb Karmel kõik selleks, et lapsed seal iseseisvat elu ja hakkamasaamist harjutaksid, üritades neid maksku mis maksab nn mugavustsoonist välja tuua. Kaardilugemine, harjumine teistmoodi söökidega, orienteerumine ja võõramaalastega inglise keeles suhtlemine on selle tüüpiliseks näiteks. Ja kuna nii Karoliina Josefiine kui Karl Elmar on tublid koorilauljad, tuleb neil ette ka külalisesinemisi ning eks sealgi kuluvad omandatud oskused marjaks ära.

Et kõigil oleks äge

Karmel Eikner ei arva, et lastega reisimine teda ja abikaasat kuidagi piiraks, sest sõidud kahekesi on hoopis eraldi teema.

«On meie reisid ja meie reisid koos lastega,» täpsustab ta. «Lastega reisides mõtleme eeskätt nende tegevusele. Vanemate kohustus ju ongi lastega tegelda ning meie teeme seda hea meelega. Pealegi praegu, kui nad juba ammu imikueast väljas, pole raske korraldada asju nii, et kõigil oleks äge. Me ei tee nii, et ainult neil on tore ning mõtleme mehega, kuidas päevakesi õhtusse veeretada. Seda olen aga mõistnud, et kui väga palju ettevõtmisi ühele reisile ei kogu, tuleb tore reis.»

Karmeli sõnul on aga kõigist reisidest jäänud lastele meelde paari aasta tagune sõit Moskvasse. «Sealsed kontrastid jätsid neile kustumatu mulje. Et kes on rikas, on ikka tõeliselt rikas, ja eks vaesuski paista silma. Nad ei suutnud uskuda, et see suur linn ongi nii hoomamatult suur, sest arvasid, et Venemaa pealinn on sama suur kui Tallinn, kus saab pisut rohkem kui poole tunniga Õismäelt Lasnamäele sõita.»

Karl Elmarile jättis aga kustumatu mälestuse Moskva loomaaia delfinaarium ning seal tehtud pilt koos hiiglasliku morsaga. «Mitu tonni kaaluv loom pandi saba peale istuma ja laps seati selle «suure mäe» kõrvale. Mõtlesin veel, et kui morsk pikali kukub, ei jää mu lapsest märga plekkigi. Aga Karla meelest oli see just eriti äge. Mõlemad lapsed räägivad Moskvast siiamaani.»

Eikner on sügavalt veendunud, et reisimine avardab laste silmaringile äärmiselt positiivset mõju. Ent samas õpetab see neile ka saavutusvajadust. Kui ikka kusagil väga meeldis, siis kaaluvad vanemad tagasiminekut küll. Aga ainult siis, kui lapsed koolist häid hindeid toovad.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles